Mind kutsuti
Arengufondi korraldatud
Talendifoorumile. Ilmselt tänu ühele vanale
artiklile (pealkiri ei ole minu oma, tekst on jäänud mõneti toimetamata, vabandust).
Talendifoorum oli huvitav. Oli palju tarku ja hoolivaid inimesi, palju häid mõtteid. Kokkuvõttes on minu emotsiooniks ikkagi pettumus.
Mulle näib, et kogu talentide ja nende kojutoomise ümber käivas arutelus on rõhud kõvasti paigast. Unustatakse, et talendid on ennekõike inimesed. Seda on mainitud, aga minu hinnangul laugelt, leebelt, ülelibisevalt. Niisiis, talent on inimene. Inimestel peab olema hea, et kuhugi jääda, kuskil olla, midagi teha. Hea mitte tingimata sularasva joomise tähenduses, vaid lihtsalt paha puudumises. Hea selles mõttes, et paha käideldakse hoolikalt ja kohe. Peab olema võimalik riigiasutustega asju ajada. Peab olema turvaline ja mõnus tänaval kõndida, ka talvel. Peab olema võimalik lapsi kooli saata.
Kui riiki pole võimalik tuua (loe: on väga raske tuua) andekat programmeerijat või tudengit kolmandatest riikidest, sest vaikimisi on ta kurjategija ja saab tõenäoliselt tänaval rassistide käest peksa, siis see ei tule meile kasuks. Kui vallavolikogu otsustab kohaliku kooli kinni panna, siis tegelikult paneb ta kinni terve küla – kui lähevad ära lastega inimesed, ei ole peagi ka kohta, kus elada. Kui kesktasemel ei ole naistel paljudes firmades võimalik teenida sama palka mis meestel ja võrdõiguslikkuse voliniku saamatud teemapüstitused pakuvad seksistlikule kogukonnale ainult ainest irvitamiseks, siis – ehkki juba teema tõstmine on teatud edusamm – on reaalseid muudatusi raske loota. Kui valitseva kliki eduretoorika ignoreerib kogu sotsiaalset ebavõrdsust ning piirab enda vastutuse valitud numbriliste näitajate ning sihtasutuste kaudu demokraatia edendamisega, siis on raske loota kodaniku aktiivset ja elutervet suhet oma riiki.
Ma ei taha heita ette midagi vallavanemale ega migratsiooniametnikule. Küsimus on suurema pildi järjekindlas ja süstemaatilises ignoreerimises. Kiluvabariik hakkab mädanema peast.
Närime selle näite kallal edasi: kui maakooli on raske ülal pidada, siis mis on alternatiiv ja kui odav see on? Kolime lapsed internaatkooli või veame neid iga päev kooli ja koju, tõenäoliselt mitukümmend kilomeetrit? Esimese variandi puhul on paratamatu laste elukvaliteedi langus, inimeseks ei kasva keegi ainult koolihariduse baasil. Vajalik on näiteks suhtlus erinevate vanusegruppide esindajatega ja hea oleks, kui neist mõne arvamus läheks noorele inimesele korda. Ainult ülekoormatud õpetajate poolt impersonaalsete mõõdikute rakendamine ei anna eluks mingit pidepunkti. Teise variandi puhul on rehkendus keerulisem, rahaline kokkuhoid on tõenäoline, aga rahas mittemõõdetavad küsitavused vägagi olemas.
Jäädes selle näite juurde, arvan tõesti, et olukorras, kus kohalik kool suletakse, lahkuvad vallast aktiivsemad nooremad inimesed. Need, kes jaksavad. Need, kelle paigalejäämine võiks muuta koha elamisväärsemaks, põnevamaks, toredamaks. Kui palju selline lahendus maksma läheb, kellele ja millal?
Riik süüdistab omavalitsusi, omavalitsused riiki, aga kokkuvõttes jäetakse üha tihedamini tänavalaternad süütamata, koristatakse üha vähem lund ja suletakse üha rohkem koole. Need on kolm juhuslikku näidet; kui tõsiselt mõtlema hakata, siis läheks jumala päike enne looja, kui viltutegemiste ja lühimõtlemiste nimekirjaga valmis saaks.
Küsimus ei ole selles, et meil on vaja talente hoida ja kutsuda. Meil on vaja inimesi. Meil pole aimugi, millised talendid jäävad meil igal aastal avastamata, miks ja kuhu nad pagevad ja ehkki praegu võib veel loota, et väga paljud tulevad peagi tagasi, et tegemist on lihtsalt sesoonse liikumisega, siis ma ei oleks selles nii kindel. Väga palju on otsutavust, uskmatust ja lootusetust – kõik deviisi “Lahku kodumaalt” all.
Ma keeldun uskumast, et just need noored inimesed, keda mina tunnen, on eriti virilad, suutmatud, toimetulematud, rahulolematud. Küsimus ei ole ju selles, kas me jaksame paarikümmend talenti kinni maksta ja ära rääkida. Küsimus on selles, et me magame igal aastal kümneid või sadu või koguni tuhandeid talente maha. Küsimus on selles, et me ei vaja ainult talente, vajame inimesi: rahulolevaid, rõõmsaid ja toimetulevaid inimesi. Talendid peaks kuuluma sellesse gruppi loomulikult nagu rosin saia sisse. Väga paljud lähevad ära, mõned käivad alla. Meil pole aimugi, kes nad on, kui andekad nad on, mida nad võiksid.
Arengufondi korraldatud talendifoorumil korrati palju vanu häid mõtteid. Mõtteid, millega kõik on nõus. Näiteks hariduse kohta laiemalt, aga ka konkreetselt – meil on vaja insenere. See ei ole uus jutt, seda mõtet on esitanud, edastanud ja korranud mitmed väga mõjuvõimsad inimesed tõesti veenval moel. Kummalisel kombel pole suurt midagi muutunud. Kui isegi autoriteedid ei näe tihti oma tegudest ja sõnadest midagi kasvamas, siis võib vaid kujutleda frustratsiooni, mis piinab neid, kelle sõnavõtte ajakirjanduses ei trükita. Pole midagi kurnavamat kui viga, mida ei õnnestu kõrvaldada. Häiriv asjaolu, mida ei saa ignoreerida, ehkki tegelikult on ju kõik võimalused olemas – vähemalt subjekti vaatevinklist paistavad olevat.
Kui Eestil üldse on mingi loomuomane tugevus, siis võiks selleks olla väiksus, võime vigadest õppida, suutlikkus ideid kiiresti ellu viia, koristada jalust mõttetuid tõkkeid, võime väärtustada ka vähemaid. Nende printsiipide rakendamist ei paista mitte kuskilt, mina küll ei näe.
