mäletate, ma
rääkisin kunagi kuidas käisin tartu jooksumaratoni rinnanumbri järel?
noh, ma käisin järgmisel päeval maratonil ka. jooksin küll poole aeglasemalt kui sportlased, aga mis siis. järgmine kord olen väledam ja targem.
aga ma tahan natuke sellest üritusest takkajärgi rääkida. inimestest, keda nägin.
esiteks, see taat kes numbrijagamisel ukse juures oma energiat raiskas oli ka järgmisel hommikul, kui ma Vanemuise parklas bussi ronisin, kohal ja püüdis jälle möödujaid. noh, tore, mõtlesin mina ja seadsin ennast võimalikult mõnusasti sisse.
Elvas tuli kah mõni inimene peale. üks rääkis teistele liiklusõnnetusest mis tal nädala eest juhtunud: "... kihutas, kuradi hull, sealt pimedast kurvist välja ja otse mulle selga! põmm! kaheksa meetrit lendasin! esimene mõte oli kas ikka jalad jäid terveks!!!..."
viieteistkümnendal kilomeetril jooksin mööda ühest tüübist kes jalutas jooksudistantsil ja tegi rahumeeli suitsu. mõtlesin, et mingi kohalik talupoeg kes on harjunud sel rajal jalutama ja ei lase ennast suurüritusest peletada. tegelikult oli see jooksja. mees, kes oli jooksumaratonile kaasa võtnud suitsupaki ja ühel hetkel tundis, et on vaja suitsetada.
kõige kohutavam on, et kolm - neli kilomeetrit hiljem surus ta minust uuesti mööda.
niih, jooksin lõpuni välja, auga. loobusin mulle pakutud toidust ja surusin ennast hoopis Tartu bussi. sääl istus minu vastu üks mõnus matsakas tädi kes hakkas oma tervisest rääkima. näitas mulle oma käsi - need olid paistes. need olid ikka väga paistes. soovitasin tal arsti juures ära käia, aga ta keeldus. laskus hoopis detailidesse. nimelt selgus, et ta pole aasta aega üldse trenni teinud ja nüüd lohistas ennast 23 km jooksudistantsile. olen ma lolle näinud ja näen hullemaidki, aga tädike, kui sa kuidagi peaksid selle teksti otsa sattuma siis tea - sa oled ikka puhta pooletoobine.
paljud inimesed usuvad, et sport on mingi kompentsatsioonimehhanism. kui sul pole piisavalt suurt telekat siis lähed jooksma. kui pole noort armukest - hakkad rauda tõstma. kui sa pole suutnud piisavalt karjääri teha siis püüad ennast vähemalt tervisespordis teostada. sõnaga - tihti arvatakse, et sport on teatud tüüpi peenisepikendus.
kaheksateistkümnendal kilomeetril olin sunnitud korraks metsas pissil käima. ma kinnitan, et nii armetult pisike pole mu peenis olnud juba üle kahekümne aasta! kogu saadaolev veri oli südames ja jalgades, vist.
ergo - sportimiseks on teistsugused põhjused. peenist nõnda ei kasvata.
ahjaach - kepikõndijad, igavesed täid! mina jooksin nii aeglaselt, et samal ajal alustanud 10 km keplejad tolknesid paar viimast kilomeetrit jalus. vaadake, jooksjatel on teineteise suhtes mõnesugune respekt. kuigi teinekord joostakse sõpradega koos, jäetakse alati taganttulijale ruumi möödumiseks jnejnejne. keplejad on hoopis omamoodi tõug. seavad oma laiad ahtrid kõrvuti nagu piisonid ringkaitses ja vehivad keppidega tahapoole. noh, vehivad nendega üldse väga suvaliselt. viimane joogipunkt läks ka selle nahka, et seal parvles 30-40 keplejat - antakse! jagatakse! tasuta! sport täie raha eest!
pfff. teate, kui vanainimene kes on eluaeg sularasva peal elanud hakkab keplema siis on see kahtlemata tubli, aga vaadates noori, terveid, saledaid näitsikuid kepikõndi tegemas tuleb küll pähe palve - tee sporti, tibuke, või ära tee! ela või sure! otsusta, kurat võtaks!
