suitsukatte aeg

Istusime Samoriniga kurilkas.

„Ei kujuta üldse ette kuidas see aasta mööda saab.“

„Ei, ei kujuta. Peaks piibli läbi lugema.“

„Mida?“ Samorin jõllitas mind nagu hullu.

„Noh, nii üldkultuurilisest huvist, ma pole kunagi viitsinud. Ega ma usklik ole, see on ikkagi üks baastekst.“

Samorin sai oma kahtlustele kinnitust ja tegi kiiresti vehkat. Jooksis uudist minu hullusest teistega jagama. Etteruttavalt võib öelda, et tema sisustaski oma aasta ennekõike susimise, mulje loomise ja pugemisega.

Sõjaväes juhtus suurem osa olulisi asju nimelt suitsunurgas. Väikesed žestid, sõbralikud pakkumised, tolereerimised või keeldumised, sõprus, kamraadlus või antipaatiad – kõige selgemalt joonistusid need välja just suitsunurgas. Suitsunurk, kurilka, ongi sõjaväe olemus. Mida teeb ootav inimene? Ta võib teha palju asju, aga kui ta ootab tõesti kaua ega tea täpselt mida, kui ta ootab nagu ootaks Godot'd, siis ta suitsetab, minu arust. Ajateenijad arvasid samuti, väeosas olid mõned üksikud mittesuitsetajad.

Tudengina kohtusin rahvaluulekogumisretkel ühe mehega, kel oli sõjas nina alt üks pisike tükike minema tulistatud. Ta väitis, et see oli vaenlase snaipri ja öise suitsetamise koosmõju. Suitsetas muidugi rahulikult edasi, püüdis lihtsalt tulukest edaspidi paremini varjata.

Suur osa mälestusi sõjaväest on seotud suitsetamistega: kuidas me hommikujooksul kadusime nurga taha ja panime siis tobid tormama; kuidas ma esimesel kuul kuulasin poisikeste püüdeid mind hariduse pärast pilgata ja kuidas üks pilgatav, tõsi, mitte hariduse pärast, ütles, et ära tee väljagi, aja oma asja edasi – muidugi toimus see suitsupausi ajal; kuidas oli vahipostil suitsu teha, keelatud vilja veider magusus ja muidugi aitas see ka aega tappa või vähemalt tükeldada; kuidas me jooksime kümme kilti täisvarustuses ja saabastega ning kui siis Vunts omamehelikult-heaperemehelikult kiitis, et nüüd, kui hapnik on kenasti läbi käinud, nüüd te küll suitsu ei taha, pani iga põrsas kõrre näkku, isegi üks mittesuitsetaja võttis; kuidas mingeid töid tegema veeti ennekõike just neid, kes „midagi ei teinud“ – nagu suitsetamine oleks üks auväärne ja vajalik miski; suitsujagamised, küsimised, peitmised; kartserisse sokutatud sigaretid.

Erinevalt filmist „kohv ja sigaretid“ ei tekita sõjaväe meenutamine tahtmist suitsetada, pigem vastupidi. Kui meelde tuleb, siis pigem küpsetab otsust, et püüaks edaspidi oma üleminekuid, puhkehetki ja pause paremini organiseerida.

Piibel jäi igatahes läbi lugemata, ei jaksanud. Proovisin küll, aga märkimisväärselt kaugele ei jõudnud. Aju loomulik kaitserefleks või labane lollus ja laiskus, emb-kumb.