luule ja jaur

esitluskontsert

2012-02-11T22:48:00.000+02:00

01. veebruaril aitasid ime ilus tüdruk ja pnt mul raamatut esitleda. luulelugemisest videot ei ole, peate järgmine kord kohale tulema.

pnt usaldas mulle mikrofoni ka sel ajal kui trumm mürtsus:
vanamuttide paraad
kümnevõistlus
kapipede

jaani lauldud:
prometheus

ülejäänud pnt lugusid ja veel 11st saab vaadata vastavast torust.
pnt järgmine esinemine. tulge kaasa elama.

juhupilk frustratsiooni anatoomiale

2012-02-08T22:00:00.000+02:00

Mind kutsuti Arengufondi korraldatud Talendifoorumile. Ilmselt tänu ühele vanale artiklile (pealkiri ei ole minu oma, tekst on jäänud mõneti toimetamata, vabandust).
Talendifoorum oli huvitav. Oli palju tarku ja hoolivaid inimesi, palju häid mõtteid. Kokkuvõttes on minu emotsiooniks ikkagi pettumus.

Mulle näib, et kogu talentide ja nende kojutoomise ümber käivas arutelus on rõhud kõvasti paigast. Unustatakse, et talendid on ennekõike inimesed. Seda on mainitud, aga minu hinnangul laugelt, leebelt, ülelibisevalt. Niisiis, talent on inimene. Inimestel peab olema hea, et kuhugi jääda, kuskil olla, midagi teha. Hea mitte tingimata sularasva joomise tähenduses, vaid lihtsalt paha puudumises. Hea selles mõttes, et paha käideldakse hoolikalt ja kohe. Peab olema võimalik riigiasutustega asju ajada. Peab olema turvaline ja mõnus tänaval kõndida, ka talvel. Peab olema võimalik lapsi kooli saata.

Kui riiki pole võimalik tuua (loe: on väga raske tuua) andekat programmeerijat või tudengit kolmandatest riikidest, sest vaikimisi on ta kurjategija ja saab tõenäoliselt tänaval rassistide käest peksa, siis see ei tule meile kasuks. Kui vallavolikogu otsustab kohaliku kooli kinni panna, siis tegelikult paneb ta kinni terve küla – kui lähevad ära lastega inimesed, ei ole peagi ka kohta, kus elada. Kui kesktasemel ei ole naistel paljudes firmades võimalik teenida sama palka mis meestel ja võrdõiguslikkuse voliniku saamatud teemapüstitused pakuvad seksistlikule kogukonnale ainult ainest irvitamiseks, siis – ehkki juba teema tõstmine on teatud edusamm – on reaalseid muudatusi raske loota. Kui valitseva kliki eduretoorika ignoreerib kogu sotsiaalset ebavõrdsust ning piirab enda vastutuse valitud numbriliste näitajate ning sihtasutuste kaudu demokraatia edendamisega, siis on raske loota kodaniku aktiivset ja elutervet suhet oma riiki.
Ma ei taha heita ette midagi vallavanemale ega migratsiooniametnikule. Küsimus on suurema pildi järjekindlas ja süstemaatilises ignoreerimises. Kiluvabariik hakkab mädanema peast.

Närime selle näite kallal edasi: kui maakooli on raske ülal pidada, siis mis on alternatiiv ja kui odav see on? Kolime lapsed internaatkooli või veame neid iga päev kooli ja koju, tõenäoliselt mitukümmend kilomeetrit? Esimese variandi puhul on paratamatu laste elukvaliteedi langus, inimeseks ei kasva keegi ainult koolihariduse baasil. Vajalik on näiteks suhtlus erinevate vanusegruppide esindajatega ja hea oleks, kui neist mõne arvamus läheks noorele inimesele korda. Ainult ülekoormatud õpetajate poolt impersonaalsete mõõdikute rakendamine ei anna eluks mingit pidepunkti. Teise variandi puhul on rehkendus keerulisem, rahaline kokkuhoid on tõenäoline, aga rahas mittemõõdetavad küsitavused vägagi olemas.

Jäädes selle näite juurde, arvan tõesti, et olukorras, kus kohalik kool suletakse, lahkuvad vallast aktiivsemad nooremad inimesed. Need, kes jaksavad. Need, kelle paigalejäämine võiks muuta koha elamisväärsemaks, põnevamaks, toredamaks. Kui palju selline lahendus maksma läheb, kellele ja millal?

Riik süüdistab omavalitsusi, omavalitsused riiki, aga kokkuvõttes jäetakse üha tihedamini tänavalaternad süütamata, koristatakse üha vähem lund ja suletakse üha rohkem koole. Need on kolm juhuslikku näidet; kui tõsiselt mõtlema hakata, siis läheks jumala päike enne looja, kui viltutegemiste ja lühimõtlemiste nimekirjaga valmis saaks.

Küsimus ei ole selles, et meil on vaja talente hoida ja kutsuda. Meil on vaja inimesi. Meil pole aimugi, millised talendid jäävad meil igal aastal avastamata, miks ja kuhu nad pagevad ja ehkki praegu võib veel loota, et väga paljud tulevad peagi tagasi, et tegemist on lihtsalt sesoonse liikumisega, siis ma ei oleks selles nii kindel. Väga palju on otsutavust, uskmatust ja lootusetust – kõik deviisi “Lahku kodumaalt” all.

Ma keeldun uskumast, et just need noored inimesed, keda mina tunnen, on eriti virilad, suutmatud, toimetulematud, rahulolematud. Küsimus ei ole ju selles, kas me jaksame paarikümmend talenti kinni maksta ja ära rääkida. Küsimus on selles, et me magame igal aastal kümneid või sadu või koguni tuhandeid talente maha. Küsimus on selles, et me ei vaja ainult talente, vajame inimesi: rahulolevaid, rõõmsaid ja toimetulevaid inimesi. Talendid peaks kuuluma sellesse gruppi loomulikult nagu rosin saia sisse. Väga paljud lähevad ära, mõned käivad alla. Meil pole aimugi, kes nad on, kui andekad nad on, mida nad võiksid.

Arengufondi korraldatud talendifoorumil korrati palju vanu häid mõtteid. Mõtteid, millega kõik on nõus. Näiteks hariduse kohta laiemalt, aga ka konkreetselt – meil on vaja insenere. See ei ole uus jutt, seda mõtet on esitanud, edastanud ja korranud mitmed väga mõjuvõimsad inimesed tõesti veenval moel. Kummalisel kombel pole suurt midagi muutunud. Kui isegi autoriteedid ei näe tihti oma tegudest ja sõnadest midagi kasvamas, siis võib vaid kujutleda frustratsiooni, mis piinab neid, kelle sõnavõtte ajakirjanduses ei trükita. Pole midagi kurnavamat kui viga, mida ei õnnestu kõrvaldada. Häiriv asjaolu, mida ei saa ignoreerida, ehkki tegelikult on ju kõik võimalused olemas – vähemalt subjekti vaatevinklist paistavad olevat.

Kui Eestil üldse on mingi loomuomane tugevus, siis võiks selleks olla väiksus, võime vigadest õppida, suutlikkus ideid kiiresti ellu viia, koristada jalust mõttetuid tõkkeid, võime väärtustada ka vähemaid. Nende printsiipide rakendamist ei paista mitte kuskilt, mina küll ei näe.

kohalik kiratsus

2012-02-05T20:49:00.005+02:00

sa lõunast tulid
silmis rõõmus sära
kuid vaevalt paari nädalaga
väsisid siin ära
hulk aastasadu turjale sul laskus
kui raisakulli, ristisõja raskus
nüüd veskikive kannad hingetaskus

käid vahel kõrtsus sa sõbrannadega
kuid rõõmsamaks ei muuda see sind ega
ophelia ja leedi macbeth ole
just parim saatjaskond küll rõõmupeole
teel koju kurjalt müksab liba-tiina
suus lällav laul ja lebra lauaviina
pea kummuli ta vajub külma sängi:
oh sina seal, seal kuskil, tule mängi!

jah, iga läbipõetud ängiga
roog kodumaine näib sul kibedam ja toorem
kolm õde lahkuvad siit rongiga
kaks inglismaale, venemaale noorem

vananeva juristi laul

2012-02-04T00:48:00.000+02:00

oh, miks läksin küll juurat ma õppima?
minus idealist tõusis ära
oli plaanis, et elan ja säran
hakkan lurjuseid kongi ma toppima
raisku jalust ajama ära

oma silmadelt rebin ma sideme
ja sõkaldest eraldan terad
tee löön puhtaks heale ja õigele
jõuan mõelda peaaegu kõigele
jah, igavene on kevad

tuumavärtnana veerlema keeran
kohtuveski mis jahvatas aeglaselt
mõõga soome sepalt saan terava
kaalud välgukiirul löön särama
täiustäpseiks need timmin, taevasteks

….

kolmas aastakümme on kulunud
selles ametis karmis ja ausas
pole elu küll elatud tulutult
aga rõõm harva sunnib mind laulma

sätin lepinguis paika ma komasid
tarneklausleid, maksetähtaegu
vaatan, et ei saaks tüssata omasid
ülehomse eest hoolt kannan praegu

kursavend, oh, ta sihtis ju kõrgele
ajab ammugi lahutusasju
kas üks tass mehele jääb või naisele
hõbelusikas hingepaisele
tal on tänini mõlemast kahju

külm

2012-01-30T20:36:00.000+02:00

külm on

taevas selge
kuu ripub kuuselatvade kohal
hirmus vaikne
aeg-ajalt paugatab

käin ainult puid toomas ja kütan
külm närib mu hüti seinu
püüab sisse tungida
nagu kiusatused otsuste vahele
nagu raudmehed linnusesse
lõriseb
räuskab

mina annan hagu ja kordan endale:
pea vastu veel need mõnikümmend talve
ja
mul anna jõudu kevadeni veel

kirjaoskamatuse populariseerumisele pühendatud tekst

2012-01-28T21:34:00.003+02:00

näe, taamal õudne, veritsev on taevas
täis halvaendelist ja võigast kuma
vaid külvab sellist tooni tige jumal
kõik õhud, olevused kisendavad vaevas
eks tule siis, eks karista meid juba

jah, põrnitseb sind kõrgelt rangel pilgul
su vana emakeeleõpetaja
laotuses keerleb, loidab sulestik
silm põleb peas kui ilutulestik
end kohe kokku võta, kähku ela
ja hõika valjult välja oma hauakiri
see langegu su südamelt kui kivi
las kätkeb see su voorusi ja ilgust
end võta kokku, meeled pingul
hoolt kanna, et ei longaks õigekiri!

Ülesoo koht läheb haamri alla

2012-01-27T17:30:00.002+02:00

Kirjutasin 2008 augustis artikli. Osaliselt on see aegunud, osalt olen targemaks saanud, aga midagi nagu oleks tänagi päevakohane. Artikkel ilmus varalahkunud ajakirjas "Maatriks".

***

WikiLeaks kirjutab hiljaaegu netti lekkinud dokumendist ACTA 2007, mille taga on USA, EL-i, Jaapani ja Kanada valitsused. ACTA (Anti-Counterfeiting Trade Agreement) vagaks sooviks on luua ühtne rahvusvaheline standard intellektuaalse vara kaitseks, piraatluse ja võltsingute vastu võitlemiseks. Kui vaatame, kes on ürituse suurfinantseerijad - filmi- ja muusikatöösturid ning suured advokaadibürood - saab asi selgemaks. Esmamulje põhjal - kõik pannakse vangi. Ülesoo koht läheb haamri alla ja kes neid lapsigi välja jätab.

Intellektuaalse omandi kaitsjad võiks välja uurida, kelle õigusi rikkus Ivo Linna, kui ta kuuris vineerist kitarri välja saagis. Kahtlemata kvalifitseerus see tegevus põrandaaluse tehasena ja tõenäoliselt võttis ta šnitti mingist olemasolevast kitarrist - kas see on võltsing, selgitagu juurdlus. Piraadid, keda mina tunnen (julgen seda öelda, kuna kolmandate isikute piinamine info saamise eesmärgil ei ole uues ettepanekus veel sees), on lihtsalt kordades haritumad, kui nad võiksid olla juhul, kui järgiksid kõiki seadusi. Filme lihtsalt ei ole Eesti laenutustes saada. Teiseks, nad ei jõuaks selle massi eest, mida nad läbi vaatavad, kehtivat hinda maksta. Kolmandaks, paneme käe südamele - suurema osa müüdud plaadi hinnast moodustavad jaotuskulud, tootmiskulud, marketingikulud, müümata koopiate käitlemiskulud... Just sellised kulud, mille tekkimist vältida on õilis.

Ma ei arva, et peaks kaitsma lihtsalt tootmissüsteemi - töökohta, mida mõistliku majandamise korral poleks vajagi. Või kui - selle jaoks on muinsus-, mitte autorikaitse.
Selle asemel, et seadustada õigus minu netiliiklust jälgida ja telefonikõnesid ilma kohtu loata pealt kuulata, võiks soodustada keskkondade teket, kus on võimalik toote eest mõistlikku raha maksta. Tahate kaitsta filmide puhul autorite õigusi - müüge internetis.
Jaotuskulud oleks pea olematud, marketingi- ja vaheltkasukulud puuduvad, samuti tootmiskulud. Ma olen nõus autorile maksma. Plaaditehastele jätkub tööd ikka - kui tootja müüb netis filmi ja poes plaati, siis netiversiooni kvaliteet muutub moodsa projektoriga vaadates piinlikuks. Minu utoopias jääks kõigi ülejäänute elud sellisteks nagu nad on, aga autor saaks veidi raha ka praeguse piraatluse eest.

Tõesti, mõnikord ma arvan, et intellektuaalse omandi kaitsjad ei kaitse tegelikult autorit, vaid lihtsalt seda tehast, mis toodab pastatuubidele karpe. Teate küll - karpe, mille ebavajalikkusest saab 80% tarbijaist aru.

...

2012-01-26T14:25:00.001+02:00

nüüd ma tean miks ACTAt vaja
internet on juba servani täis
see on tõsi, ka minul on mõnikord üle visanud
mart laar ja teised tublid mehed
ei jõua kõike kustutada
vaja kaas peale panna
ja auk põhja puurida

kui interneti põhjas oleks savisaare pilt
ajaks mart ise asja joonde
pumppüssiga, loomulikult

igatalvine prohvetlik tõdemus

2012-01-24T17:58:00.001+02:00

olen ilmatark
minu pendliks on kirves
minu seapõrnaks puuriit

seapõrna järgi otsustades
on talvest rohkem käidud
kui jäänud

tööandja tunnistus

2012-01-22T14:04:00.004+02:00

ta oli
mis ma nüüd räägin
on
muidugi on
väga tore ja rõõmus tüdruk
viimasel ajal jäi kuidagi varju
vist läks ka kallimaga tülli

tunnistan
kaalusime isegi koondamist
andsime siiski talle paar kuud juurde

eks ta ise ka tajus seda...
muutust

kujutlen
kuidas ta kõnnib üksi kuskil tühermaal
silmad tühjad
tuul kisub teda kammimata juustest
mantlihõlmu hoiab veel kahe käega koos
astub ettevaatlikult nagu kurg
millegipärast on läheduses raudtee

oh
uskuge
see tõesti piinab mind
aga me keskendume siin tööle
igaüks peab ennast ise tõestama

muidugi
oleks me taibanud märgata
kindlasti saanuks teda kuidagi julgustada
toetada

paistab nii
et haruharva
paitas keegi Kati Karu karva

meil on tõesti kahju
kui me saame kuidagi aidata..

maltsveti järeltulija

2012-01-15T23:13:00.008+02:00

maksuametnik
Malev Koer
nägi unes suurt
valget laeva
see ei olnud hea laev
täitis linna haavatute oigamise
naiste röökimise
surijate korinaga
laevnike purjus lällamine
kostis, igatahes, kaugele

maksuametnik
Malev Koer
sööstis hommikul riiki päästma

ütles
tuleb laev
valge, aga viking line
toob hävingut

keegi ei kuulanud Malevit
keegi ei mäletanud
mis liini viikingid ajasid
ei hoolinud

roima rauta kuni see on kuum

2012-01-15T13:43:00.001+02:00

Tegemist on kahtlemata kokkuvõttes üsna piinliku looga, isegi väga, aga ega mul suurt valikut ei ole – pean selle ära rääkima. Olen töötanud juba aastaid, aastakümneid, kriminaalpolitseis. Olen jõudnud peainspektori ametikohale. Loomulikult on mõned lood jäänud lahendamata. Kõikvõimalikku jama on ette tulnud. Ehkki aeg-ajalt olen ma töösse uppumas ja juba oma kohustuste olemuse tõttu kipub mõnikord masendus peale, olen ma rahul. See on nagu koristaja töö lasteaias, olen ma endale tihti öelnud, ainult natuke parem. Lasteaias tulevad need koerad järgmisel päeval uuesti ja keeravad kõik pea peale. Minu töös on võimalik kõige hullemad mõneks ajaks jalust ära saada. Mõnd aega on õhk puhtam, siis läheb tuleb jälle otsast toimetama hakata. Kuidagi olen õppinud nii elama, et rõõm järjekordse mõrtsuka kinninabimisest kaalub üles ahastuse selle üle, et peagi mõni kodanik jälle ära pöörab. Loomulikult pole see võrdlus täpne – aeg-ajalt juhtub, et lahendad mitu koledat lugu ja mõtled, et kogu maailma loogika järgi peaks mõnd aega rahulikum olema (kuna ka keegi pole vahepeal puurist välja pääsenud), aga siis juhtub veel ja veel. Ja veel. See on kohutav, ent kui oled järjekindel, siis tuleb ka kergem hetk ja pole välistatud, et see hetk kestab rõõmustavalt kaua.

Igal juhul olen ma oma tööd teinud südamega, suutes samas enamvähem hoiduda sellest, et töö muutuks kinnismõtteks, et see ujutaks üle kogu mu elu ja mu lõpuks paratamatult lämmataks. Ütlesin endale oma onu vaadates juba teismelisena, et kui ükskõik mida saab liiga palju, siis upuvad lõpuks ka kõige tugevamad. Kui on vaja ujuda üle Vaikse ookeani, siis ei ole ühestki mehest asja. Tõsi, mu onu uppus sootuks teistsuguste asjade kätte.

Kuritegude avastamisprotsent on mul olnud igati korralik ja selle loo valguses, mida hakkan kohe jutustama, on minu enda arvates kõige lollakam see, et ma olen kogu aeg hiilanud oma koostöömeelega. Siis, kui minu kolleegid tõrguvad mõne teise ametkonnaga koostööd tegemast või tekivad mingid kummalised käärid, kus igaüks arvab, et kui ta teeb täpselt niipalju kui temalt oodatakse, täpselt seda, mille järgi ta otsene ülemus teda hindab (sellest ei piisa kunagi!), siis tulen mina. Mitte, et ma esile trügiks, aga ma ei ole jäik. Jaksan ühtsama juttu lõpmatuseni kuulata, seda enam, et inimestel on ju enamasti õigus seda oma juttu rääkides. Mitte täielikult ja suures plaanis õigus, aga siiski õigus. Ega ma seda suureplaani tõde ja õigust ja õiglust ole ka endale reserveerinud. Tavaliselt saavad asjad aetud, keegi ei jää rataste vahele. Miski ei ole samas ka oivaline, keegi ei ole kellegi üle tohutut võitu saavutanud, keegi pole pidanud kõigist oma tõekspidamistest või hindamiskriteeriumitest taganema, keegi ei jää süüdi. Kõik liigub. Vaevaliselt, aga liigub. Kui juhtum on lahendatud, löövad vimmamehed kõrtsis klaase kokku ja järgmine katse läheb libedamalt. Mul on isegi hea meel, et minu rolli selle kõige juures väga tihti ei märgata. Ma hoian sõitmaõppijail jalgrattasadulast kinni ainult siis, kui nad endas kahtlema löövad ja tagasi vaatavad, et kas ma ikka olen seal julgestamas. Muidugi ei ole minu enesehinnang täiesti pädev, aga pean oluliseks sellest rääkida. See seab asjad õigesse valgusse ja lugu, mida ma teile jutustan, on suurel määral lugu, mis on aset leidnud minu peas.

Niisiis, inimene löödi maha. Mul oli algusest peale kahtlusalune olemas, olukord tundus võrdlemisi lihtne. Olen õppinud sündmustest mitte ette ruttama ja seekord maksis see hea harjumus mulle kätte. Tapatöö leidis aset laupäeval. Teisipäeva hommikul valmistusin otsi kokku tõmbama, süüdistust esitama ja nii edasi, kui sisse sadas linnapea koos kahe mulle tundmatu kodanikuga. Linnapea tutvustas teenelist eradetektiivi ja selle sõpra ning – hoolimata minu väitest, et asi on selge ja lõpusirgel – surus mulle peale koostöö selle ninatarga geeniusega.

Pean kohe tunnistama, et see ei olnud meeldiv – mees leidis minu meetoditest vajakajäämisi ja minu mõttemustritest vigu. Tunnistan sügavaima võimaliku kahetsusega – tal oli iga äraneetud kord õigus.

Heakene küll, õigus. Asja tegi hulluks viis, kuidas ta seda kõike esitada tavatses – pilklikud küsimused, põlglik ilme, väljapeetud pausid ja kõik muu taoline. Juhtus, et ta andis mulle kogu oma olekuga märku, et olen nüüd lõpuks tabanud mingi detaili olemuse ja lasi mul selle lahti rääkida. Mitu korda astusin ma selle reha otsa, andsin talle juba mõttes andeks ja sain peagi aru, et ta lihtsalt trikitas mu järjekordsesse lollilõksu pelgalt selleks, et mind mõnitada.

Oleks siis tal olnud kellegi ees esineda, ei! Oleks ta üritanud sel viisil karjääri teha või vallandamisest pääseda või maksnud kätte mingi varasema minupoolse sigaduse eest, tõesti, ükskõik mis selles vaimus oleks tema käitumisviisi arusaadavaks muutnud. Ma ei suutnud välja mõelda ühtki põhjust selliseks ülalpidamiseks – kui mitte arvestada tema soovi enda ülimuslikkust iseendale tõestada. Töötasime kolmekesi ja tema truul, imetleval kaaslasel oli vaevalt enam peas vaba pinda kuhu täiendavaid plusspunkte kirja panna.

Jah, kõige ärritavam selle juures oli, et tal oli õigus. Iga kuramuse kord, alati! Ma olin juba teisel päeval peaaegu tagasi astumas, aga minu uhkus ja trots ei lubanud seda. Kui kurnavaks kõigi nende mõnituste, alanduste, vilavate solvangute ja patroneerimise talumine minu jaoks kujunes, on raske seletada ja ma ei loodagi, et te saate seda ilma detailse kirjelduseta põhjani mõista. Samas, just selles detailses kirjelduses ma ennast takkajärgi roosata ei kavatse.

Otsustasin, et pean lihtsalt vastu – oma linna nimel. Oma linnas olin ma parim – võin seda väita, kuna polnud oma positsiooni saavutanud ei tutvuste ega intriigide abil – ja auväärt imemees pidi ju peatselt taas nelja tuule poole kaduma. Isegi kui ta oleks jäänud, poleks siiski võimalik, et üks mees suudab reaalselt rohkem kui hästiorganiseeritud politseijõud.

Ta armastas pidevalt rõhutada kuivõrd üle ta on riiklikust politseist. Tagasi vaadates kujunes mul sellest oma arusaam. Ta oli lihtsalt koostöövõimetu. Tegemist oli vaieldamatult väga andeka, targa, võimeka, läbinägeliku, tähelepaneliku, süstemaatilise, hea kujutlusvõimega ja veel paljusid väärt ja vajalikke omadusi kandva mehega. Tõtt-öelda imetlesin teda ka mina – neil harvil hetkil, mil ma ta peale vihane ei olnud.

Nagu ma juba ütlesin, ta oli koostöövõimetu. See oleks avaldunud igal võimalikul tasandil – nii juhi kui ka tegijana ja see oleks tekitanud hulgaliselt probleeme. Kujutage ette juhti, kes kogu aeg teeb oma alluvaid maha, sõtkub nende enesehinnangu kõige sügavamasse, jõledamasse mädasohu. Ebameeldiv, eks. Tegelikult lausa võimatu. Ta oli erakordne nii detektiivina kui ka molkusena, siin pole mingit küsimust, annan teile selle peale oma sõna. Loomulikult peab juht tegema aeg-ajalt kurja häält; loomulikult peab teinekord mõne töötaja lahti laskma või mis veel kurvem – pokri pistma; muidugi ei ole me omavahel semud. Siiski, juht peab, olen selles siiralt veendunud, julgustama mõtlemist, initsiatiivi, tõstma meeste enesekindlust, südikust, pealehakkamist. Juhil peab olema oma meeste silmis autoriteeti, see on vältimatu. Auväärt eradetektiiv lõhuks vajaliku õhkkonna igas jaoskonnas, võin selle peale mürki võtta. Oli õnn, et mul õnnestus teda uurimise käigus oma meestest eemal hoida.

Niisiis, neljanda päeva õhtuks oli ta kindlaks teinud uue kahtlusaluse ja viinud mu viimase piirini. Puhtast jonnist keeldusin ma vabastamast enda kahtlusalust, ehkki selleks hetkeks olin veendunud, et ta oli ilmsüütu nagu vastsündinud linnuke. Tunnistan, selline teguviis on lubamatu ja ma pole seda endale päriselt siiani andestanud. Kuna päev oli nagunii pikaks veninud, kuna ka tema kahtlusalune istus juba meie puuris, kuna detektiiv päris kindlasti ei hoolinud sellest kas õige mees peab veel ühe öö trellide taga istuma või mitte, (või kui, siis ehk pakkus talle juba ette rahuldust lause, milles ta minu näruse käitumise näiteks linnapeale või ajakirjanikele paljastab) siis jäi otste kokkusõlmimine järgmisele päevale – laupäevale. Lubasin kohal olla, ehkki see lugu kannatanuks ka esmaspäevani. Tema jaoks oli lugu lõpetatud, ta oli täiesti veendunud, et teisel päeval ülekuulamisele tulles ei pea ta oma kaudtõendite ja veenmisoskusega kaua vaeva nägema, et ülestunnistus kätte saada.

See on olukord, milles mu lugu mitmes mõttes tegelikult alles algab. Ma keesin raevust, trotsist ja alandusest. Suutsin end küll korralikult ülal pidada, aga pärast külaliste lahkumist kallasin ma endale ühe tubli topeltviski. Kaks. Pole võimatu, et rohkemgi. Igal juhul on kindel, et ka see on politseiinspektorile lubamatu käitumine.

Olete kindlasti märganud, et alkohol mõjub erinevatel päevadel erinevalt. Mäletan sellest õhtust üsna vähe. Mäletan näiteks, kuidas ma tualettruumi peeglisse vaatasin ja nägin seal otsustavat ja veendunud meest. Ma pidin olema täiesti sodi, aga seisin sirgelt ja mõjusin endale julgustavalt. Tirisin oma algse kahtlusaluse – selle, kelle süütuses ma antud hetkeks veendunud olin – veel kord oma kabinetti ülekuulamisele. Ilmselgelt õnnestus mul mõjuda veenvalt. Ma ei suuda kahjuks taastada meie vestluse kulgu. Kindel on, et ma ei karjunud tema peale ega peksnud teda. Sama kindel on, et ta tunnistas oma teo üles ja juhatas mulle kätte mõrvarelva, millel ilutsesid tema sõrmejäljed.

See on väga mitmes mõttes minu karjääri kõige häbiväärsem lugu. Rääkisin sellest ainult peamise. Detailide ja tõlgenduste tulevärk võtaks kõigil silme eest kirjuks, aga tagantjärele selgus, et seesama tulevärk osutus antud juhul ka eksitavaks. Keerulise, täiuselähedase, rafineeritud ja hämmastava motiiviga mõrva asemel oli meil tegemist üsna lihtsa looga. Looga, mille lünki oli võmalik täita mitmel viisil. Juhtumisi osutus võimalikuks ning tegelikult õigeks minu naiivne tõlgendus.

kuula luulet

2012-01-13T09:01:00.000+02:00

emajõe ööbikul on uued kombed
ei ole enam seosetut-siidist laksutamist
laminat
ülemäära ülevaid hõiskeid

jõrm ööbik on
kui röögatab
põgenevad vareseparved kuuldekaugusest

mina olengi uus emajõe ööbik
väike, aga väga jube mees
kui sobib siinkohal luuletaja sõnu kasutada

sina tule
ja mine
igal teisel võimalusel
ööbikuid kuulama
poksi
poksijate
ja uue ööbiku
auks
rõõmuks

moraalne vastasseis

2012-01-10T03:15:00.001+02:00

õige hõlma ei hakka keegi
ehk teine õige
õilsus pühendab abinõud
minu tõde
on sinu omast suurem
kaalukam
kaugeleulatuvam
nagu ka minu ogaline nui

kell äigab okaspendliga

2012-01-08T20:07:00.005+02:00

zeus
kadunuke
valis ohvrianniks kultuurheerose poolt pakutud pekilasu
südame rasvumine saigi saatuslikuks

hiljuti ilmus uus kes nõuab
suuremat ohverdamist
ahmib põlevkiviaurusid
toetab
industriaalrevolutsiooni
elab veel

jüngrijupatsid
olemata eales näinud
tema metalset palet
lõõskavat sisemust
jüngrijupatsid
siledad
suitsunudsilmsed
pilves
sebivad
seletavad
kummardavad oma väikseid masinaid

poliitiline luuletus saksa mundri, seaduseelnõu ja viimase sõja teemadel

2012-01-07T03:38:00.003+02:00

kui kavatsesin prügiämbri välja viia
aga juhtusin kogemata naabrimehega jooma
tulin tagasi kahe kuu pärast
täis ämbri
ja peaga
pesemata ja pekstud
töölt lasti vahepeal lahti

kumb olen
lakkekauss
või ideaalne pereisa?

elukogemus luuleõhtult

2012-01-05T02:30:00.000+02:00

savi, kas esineda ossidele
või karjale kirjanduskorüfeedele
kui su tekstis on türa
siis ei eksi sa kunagi ära
türa on sinu kompass
hea ja veel parema kaalumise puu
põhimõtteliselt on türa sinu viimane õlekõrs

kui sa oled lugenud ette oma parimad luuletused
aga keegi pole plaksutanud ega naernud
ütle türa

uppuja haarab õlekõrrestki

fossiilne

2012-01-03T00:20:00.005+02:00

istun oma tornis
ülev on
tuul mühiseb
tähed, päevad ja kuud kihutavad mööda
issand isiklikult mätsib minu lõbustamiseks eriilmelisi pilvi
mõni vahib neid oma maiste tegemiste vahelt
kord oleks nagu tont
siis jälle inimene

juhtub
häbi tunnistada
sülgan:
mine
põngerjas
aita kellelgi talitada
mis sa vahid seal

saan aru
see on ebaõiglane
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida

istun oma tornis
kuulan sfääride muusikat
sõrmitsen hellal käel
virmalisi
nagu harfi
vaimusilmas
imeharva
sõtkun üle vikerkaaresilla jöötunite maale
haikusid lugema
lonksuke mõdu
paar toosti
väldin patsutust õlale
vennastumist
naasen elevandiluust torni
aga ka sellest ei tahtnud ma rääkida

see kõik on pelgalt taust
jõudehetkede ilu
et ma ei unustaks kust tulen
mida otsin
taotlen

otse emakese maa sügavusest
ränga vaimutööga
puurin naftat
gaia must kuld
olemise alus
miljonite aastate sisu
purskab peagi mu vaimusõõrmeist
uputab

kuidas toimid sina?

2011-12-24T21:01:00.008+02:00

Volli ja Valli olid väga tublid lapsed. Volliga, tõsi küll, juhtus teinekord, et ta unustas tere öelda või jooksis, aga ka tema oli üldjoontes väga tubli ja kui talle meelde tuletati, siis tegi ta kõik õigesti, palus vabandust, ootas ja pesi käed.

Jõululaupäeval oli neil väga palju tegemist. Nad tõusid varavalges, karastasid end külma veega, võimlesid, pesid ja hakkasid siis vorste toppima ja salati jaoks karuleid hakkima. Süüa ei tulnud neil õigupoolest meeldegi ja kui toimetamistes tehtigi söömiseks väike paus, siis piirdusid nad üsna tagasihoidliku einega. Nõnda juhtuski, et kui vanaisad-vanaemad, onud-tädid ja kogu ülejäänud suguvõsa neile külla jõudis, olid lapsed üsna nõrgad.

Kõik kogunesid lauda. Auväärsuse järjekorras tõstsid inimesed endile toitu ette. Volli tahtis küll juba kahvlitäie salatit vargsi suhu toimetada, ent ema range pilk tabas ta pahateolt ja nii jäigi see üritus pooleli. Siis pidas vanaisa mõõdukalt lühikese kõne. Kui viimaks sööma hakati, oli Vollil juba silme ees virvendama hakanud. Ta toppis endale pool verivorsti korraga suhu ja neelatas nii aplalt, et tõmbas selle hingekurku. Muidugi läks ta näost valgeks ja hakkas vaikselt tõmblema, aga pereisa ütles appiruttavale tädi Märtale, et ärgu olgu rumal, poisil pole häda midagi. Kui iga tema lollusega niimoodi kaasa minna, siis väljub olukord peagi kontrolli alt ja poisi kasvatamine korralikuks härrasmeheks muutub võimatuks. Palun, ärge tehke temast väljagi. Õige pea jäi Volli imelikult vaikseks. Laua juurde tagasi ei tulnud ta enam kunagi.

Valli suri kahe nädala pärast igatsuse kätte. Erinevalt krõõksuvast ja rabelevast vennast, suri ta vaikselt ja viisakalt, kedagi tülitamata. Ometi oleks temagi otsekui lämbunud - tema laualt leiti sedelike kirjaga: Hea kasvatus pole kõ

puujalaga achilleus

2011-12-20T08:19:00.001+02:00

astus
mehike
maamiini otsa

oli ennegi ülbe
muutus veel kurjemaks

mõnikord helistab chuck norrisele
ainult selleks, et kuulata
kuidas too toru otsas hinge kinni hoiab
ja mõtleb
mind ei ole siin
mind ei ole siin
mind ei ole siin

eneseabiõpik

2011-12-18T16:35:00.003+02:00

naised on maalt
mehed on ka maalt

arusaamine on ise enda eest peidetud
hirmude ja himude loori
klišeede ja väärhüüete müüri taha
lollakate võrdluste võrguga kaetud

naine, aga ikkagi inimene
mees, aga ikkagi inimene
nii lihtne ongi

2011-12-18T11:33:00.000+02:00

tartlane
sunnik
kõnnib sõiduteel
visalt
nagu jänkuke
tuledevihus

kas peab kirjutama?

2011-12-16T00:51:00.003+02:00

kirjutasin ekspressile artikli, kunagi ammu.

lendas üle seapesa

2011-12-14T21:30:00.001+02:00

mõnd asja on üritadagi imelik
aga ikkagi tahaks
kukkugu või välja nagu alati

kiskuda mõni kole ausammas maast
tükkis graniidist juurte
eelarvamuste
ja
üle-eelmise sajandi rahvusromantiliste väärtustega
lüüa sellega sodiks paar kurjade võlurite peegellabürinti
pangahoonet
ärikeskust
lõputute peegelpindadega tondilossi

vähemalt proovid!

pärast põrutad adaverre
sõidad madallennul
ilmsüütule tuulikule torni

maius ja muusika

2011-12-14T01:03:00.000+02:00

samblane naeratus levib su tohletanud näol
vaigused sõrmed pigistavad
kevade esimest ööbikut
ainult pool suutäit
aga eks ole juba oodatud ka

tea oma kohta!

2011-12-12T20:28:00.000+02:00

luuletaja ülesanne on teistele keelt näidata.

kingitud hobuseliha täis suuga ei räägita

2011-12-09T14:01:00.005+02:00

ma olen kunagi rääkinud, kuidas taevane valitseja mulle lusika andis. olin nii tühm, et ei märganud väärt kingitust vastu võtta.

nüüd läks ta veelgi kaugemale - kinkis mulle kotleti! see lugu on eelmisest saladuslikum. nimelt ilmus kotlet (õnneks kilekotis) minu auto kindalaekasse. olen täiesti kindel, et kui ma selle auto septembri alguses ostsin, siis seda seal ei olnud. olen ka kindel, et ma seda ise sinna ei pannud.

meenutasin, kuhu oleme vahepeal sõitnud ja millist moona kaasa varunud. üksildane kotlet on äärmiselt ebatõenäoline. vb siis, kui läksime eesti-iiri mängu vaatama, poetas sõber henrik kotleti kindalaekasse sb (solkbrändi) pudeli kõrvale? ei usu.
ometi, seal see kotlet oli, hallitas vaikselt.

täna öösel nägin unes, et olen otsustanud hakata õgimist piirama ja tahan neli-viis kilo kaalust alla võtta. kuluks ära, muidugi. mingil põhjusel pakuti mulle kõikjal lakkamatult olivalisi roogasid - punast kala, peekonit, jogurtitorte!

kas see on kättemaks kotleti äraviskamise eest?

armas jumal, ma olen rumalavõitu ja mitte väga korralik inimene. näiteks kindalaekasse ei vaata ma peaaegu kunagi. järgmise kingituse, kui ma selle ära teenida suudan, võid korralikult ära peita, aga äkki saadad mulle selle kohta meili? või paned mu telefoni meeldetuletuse? aga palun selgelt, ilma hämarate vihjeteta.

prometheus

2011-12-08T18:34:00.000+02:00

inimkond veel mudas roomas, kurvalt mörises
veel ei vaevund teritama oidu
aeles mustas hütis ringi, õues porises
vahel laisalt tõstis pilku loidu

pagan teab kuskohast ilmus siis see üllas mees
pani käima suure laari õlut
korraga on mõtteid palju, mida kõik vaid teeks
leiti üheskoos – see jook on mõnus

prometheus on ilus
prometheus on lahke
prometheus on tore
prometheus on tubli

meestel tekkis sära silmi, loitis nagu leek
paljudel pilk ära kustus sootuks
tuld ei toonud prometheus, tal mõte parem veel
õllehämus me kultuur on loodud

prometheus on ilus
prometheus on lahke
prometheus on tore
prometheus on tubli

rinnust kerkis laulujorin, keegi tantsu lõi
mõni hoopis leiutama hakkas
kõik mis enne oli peidus, õlu välja tõi
palju oleks jäänud sündimata

prometheus on ilus
prometheus on lahke
prometheus on tore
prometheus on tubli

igaüks ei oska juua, kari oinapäid
juhtub, teevad enesele häbi
õllel tagajärgi halbadest on rohkem häid
kännu lähedale kukub käbi

prometheus on ilus
prometheus on lahke
prometheus on tore
prometheus on tubli

soovide puu

2011-12-04T23:18:00.005+02:00

trehvasin kokku vana koolivennaga. juhtumisi oli meil ühine tee, jalutasime koos edasi. mingil hetkel mainis ta, et vaja sularahaautomaadi juurest läbi astuda.

kaks minutit hiljem leidis ta kõnniteelt viieka. kummardus, voltis raha kokku ja pistis taskusse.

siis tõstis rusikad taeva poole ja röökis: "kas sa arvad, et mulle sellest piisab?! arvad, jah?!"

pöördumatu

2011-11-30T08:50:00.002+02:00

kerberos
üksinda
seisab rannal kalju peal
silmis tühi on tal pilk
nagu hakkaks nutma silmapilk
nagu hakkaks nutma silmapilk

tunnike
puhkust vaid
üle aastatuhande
ränk on kanda igavik
tõesti ränk on kanda igavik

vanamuttide paraad

2011-11-27T21:05:00.001+02:00

siis kui kaklus läbi, luugid lahti lendavad

vanamutid pistavad pea välja

kiledal ja juhmil häälel kaua undavad

kurdavad, et noorus on läind hukka

piisab, kui on puhas tema ukseesine

eal ei pühi tervet koridori

nõrgaga on õel ja tugevaga mesine

seletab, et maailm on läind hukka

kui sind tabab haigushoog, ilm muutub hämuseks

ära kutsu appi vanamutti

vanamutt su tuimalt jätab kraavi kõngema

sisiseb, et noorus on läind hukka

vanamutte hordidena liigub meie seas

armu sa ei leia nende silmis

mehi-naisi võrdselt, vanamutte igas eas

kiunuvad, et maailm on läind hukka

seisin vaikselt, vahtisin paar tundi peeglisse

otsisin sealt kurja vanamutti

nüüd teen paranduse vanamutireeglisse:

vanamutid keeravad kõik tuksi!

kümnevõistlus

2011-11-24T23:25:00.002+02:00

julgen ette võtta enam-vähem kõike

joosta maratoni, ehitada maja

tuleb ette kaotusi, kuid rohkem võite

täna õhtul seisan muusikuna laval

süda rinnus peksab nagu sepavasar

sama tundega võib vabalt minna sõtta

ainult sellepärast seisan siin, et tahan

tahan sellest hetkest siiralt viimast võtta

ref

elu, see on nagu kümnevõistlus

ma teen ära oma punktid igal alal

elu, see on nagu kümnevõistlus

täna õhtul rokin nii, et tükid taga

meistrimeest ei kutsu, keeran lakke pirni

siis, kui süda käsib, ise lõugan laulda

kui on vaja, astun ise poksiringi

täitsa ise oskan katta söögilauda!

erinevalt mõnest staarisaate-nööbist

ma ei tulnud siia lakkuma teil mune

kui ka juhtun mööda laulma noodist

meiesugusteta tulevik on tume

vaikne ja rahulik vanainimeseelu

2011-11-23T23:03:00.011+02:00

poksimas ma enam ei käi, vaja adrekat mujalt otsida. teksti idee on pnt töökalt kollektiivilt.

krt, mulle meeldib. isegi proovis laulmine meeldib, esinemised on trenniga võrreldes nagu võistlus. olen võimaluse eest tänulik.

kuna lindistuse ja laulu kvaliteedi tõttu ei saa keegi eriti sõnadest aru, siis siin nad on.

kapipede

ühel õhtul tallinnas end käisin kooma joomas

toibudes end tipust leidsin, kaisus vana toomas

juurdlen, miks ma ronisin sel ööl küll sinna torni

lootsin vist, et vahva vunts see meelt mul silub morni

kas mu kireks alpinism või väiksed vanamehed

vastust korraga ei tea, ma olen kahevahel

kas olen kapipede? ma pole kapipede!

ma pole kapipede, ei ole, ei! ei ole!

lõi ronaldo värava ja seljast kiskus särgi

tundsin nagu oleks jumal taevast saatnud märgi

isevärki õnnetunne tulvas läbi ihu

oma peost ma üllatuseks leidsin sõbra pihu

kas see oli ilus löök ees hullund rahvasumma

või vaid kaunilt voolit keha mind sel kombel lummas?

kas olen kapipede? ma pole kapipede!

vist olen kapipede... oh, olen kapipede?!

mis mu naine sellest arvaks ja mu kallid lapsed

kui nad ikka minu on, ma vahel veidi kahtlen

kui ma ühel päeval tuleks lihtsalt kapist välja

tööl ja kodus, puhkehetkel – saaks vast alles nalja

igal pool ma ületama peaksin tuhat hirmu

surnuks mind vist trambitaks, ei antaks mulle armu

parem sõiman pedesid ja alla surun tungid

lahendusi täpselt kaks, ei meeldi mulle kumbki

vaatan õiget eesti meest kes sõimab pedet, neegrit

aga äkki naljapärast seda ta ei teegi?

on ilmselt kapipede! jah, usun – kapipedeeee!

sa oled kapipede, jah, oled kapipede!

eesti mees on kapipede. on lihtsalt kapipede.

sa oled kapipede, jah, oled kapipede!

poollahenenud kõhklused vol. 2

2011-11-20T23:18:00.005+02:00

Leidsin ühe vana teksti. Lisan uut mõtet ja jätan natuke ühtlustamata.

****

Olen mitmel pool kuulutanud, et kavatsen kirjutada proosaraamatu ja siis veel ühe. Kuna sellest on mitmete sõprade ja tuttavatega juttu olnud ja ma ei mäleta täpselt kellega ja mulle ei meeldi oma sõnast vähimagi põhjenduseta taganeda siis esinesin blogis avaliku üles-, ära-, ja altütlemisega. Ühesõnaga, ma taganesin sellest plaanist. Jah, mul läks hoog maha. Paar ideed nagu oli, aga hoog läks maha juba mitu kuud enne ametlikku allaandmist.

Mu elu kõrvalt leiab aega raamatu kirjutamiseks, aga see oleks selline Tahtejõulise Inimese Suur Ettevõtmine. Ma ei näe põhjust ega viitsinud, ausalt. Pole üldse kindel, et tulemus midagi väärt oleks.

Teatasin, et küllap ma kirjutan kunagi veel mõned värsid ja kui elu muutub enne kui otsa saab, siis ei välista ma midagi, aga praegu jääb nii.

Vahepeal on palju vett voolanud igale poole, mu enda peas on need mõtted selginenud ja olen saanud mujaltki kinnitust, et otsus oligi õige.

Siiski, korraga avastasin endast soovi kirjutada lihtsalt sellepärast, et aeg-ajalt ei oska ma enda ja oma ajaga midagi targemat teha. Ma ei pea ju mõtlema, et sellest tuleb avaldamiskõlbulik proosateos, ega ma trenni tehes ka ei mõtle, et võiksin kunagi sportlasena publikut ning sponsoreid hullutada. Teen, sest seda on mulle vaja.

Valed põhjused kirjutamiseks? Vist küll, aga ma ei hooli. Vist.

Segane värk. Mõnikord on vaja enne õhtut hõisata, sest muidu ei saa üldse paigalt. Teinekord on jälle nii, et hõiskamine ja vadistamine aitavad endal aru saada kuhu joosta tahad – nagu kulli-kirja viskamisest võib abi olla oma soovide äratundmisel. Ütled, et tahad minna põhja ja korraga saad aru, et süda kisub hoopis vasakule. Kolmas kord teed ennast vastukäivate hõisetega lihtsalt narriks, aga seda ei pea üks luuletaja ometi kartma!

PS! Ei maksa arvata, et ma ainult räägin, ma olen kirjutanud terve hunniku lõike.

cartlandilaadsete auks

2011-11-17T03:57:00.003+02:00

iga paganama luuletus on nagu jäämägi

peaaegu iga

ega ma isegi

viitsi

teiste omi
alati

sügavuti

lugeda

mõnikord on hea teada

et kõik söödud kalorid läksid pekiks

iga viimne kui täht

oli mõistetav

tagamõtteid

ei olnud

luuletuse asemel

2011-11-17T03:54:00.002+02:00

kärpisin ühest oma tekstist rea:

"aruküla ja lagedi vahel"

ülearune

ja nagunii ei saa keegi aru

et mainitud koht on

arulagedi

tallinna raad

2011-11-15T09:09:00.000+02:00

nägin unes, et mul on laut ja selles mõned loomad (lehmad, lambad) ja siis ühtäkki avastasin ma, et laudas on mingid salakambrid kus elavad (millegipärast oli selge, et üsna hästi, vähemalt rahuldavalt) mõned sead. aga mitu ja kuidas nendeni pääseda - vat seda ei teadnud.

kerkisin korraks poolunne, papafroid minus eneses läks endast natuke välja, muutus ishiaseks, lõi pähe ning väitis, et tegemist on minu enda sisemiste väärtustega, mille olemasolust ma poolteadlik olen, aga mida pole siiani suutnud välja tuua / ära kasutada / tööle panna.

kas sead toitusid pärlitest, vat selle kohta ei saanud mingit infot.

allakäik

2011-11-08T20:36:00.001+02:00

kord kohtusid vanakooli öö ja vanakooli tulease.
"ega sa vanakooli mehest midagi kuulnud ei ole?" päris vanakooli öö.
vanakooli tulease ei kostnud midagi. tal ei jätkunud enam endalegi sisemist soojust, ammu siis teistele jagada.

pomm

2011-11-06T22:26:00.003+02:00

igas mehes peitub pomm

võib-olla ka kaks või kolm

minus küll peitub

küsimus on sütikutes

asjades, mis käivitavad ahelreaktsiooni

annavad sädeme

milline on purustusjõud

on's tegemist
suitsupommi
räpase pommi
tuumapommi
äraneetud ilutulestiku
või

peerupadjaga

kas pomm on korduskasutatav

kas pärast suurt pauku

on veel midagi varuks

liigniiskes keskkonnas

muutuvad kõik asjad

ajapikku

käsnadeks

pooltautoloogiline luuletus

2011-11-04T15:33:00.000+02:00

kahjurina toimetab
lõputute võimaluste aias
umbteerajaja

PRÄÄT JA ENDIL (erkki luugi projekt)

2011-10-30T22:55:00.004+02:00

endil sire õrn ja klaar
präädu süda kalk
jummalal on talle plaan
leida paras malk

präät ei vahi koolis ringi
tihti tõstab kätt
tõstab venna vastu pingi
väänab kätt
va pätt

endil nuttes silmi hõõrub
toitub kuivand kasevihast
präät venna tunnetest ei hooli
ta teise viha märjaks kusi

siis jälle oma õhtust konna
ta venna kintsu vastu hõõrub
et hõrguks see saaks inimliha
lehast

oh!
präät venda sööb! ka konn on vend!
oh!

eks endil salamisi lootis
präät et väsib
ei teda enam kurjalt räsi

kuid präät see hirmus kiskus maha
ta mitmel sõbral naha
ning aina kisendas ja ulgus

sääl aeles oma himuruse sängis
ja sipelgaid ta kiskus pihast
need põlema end panid ängis
ei tõuse nende kojad tuhast

ja endil kummali jääb nutma maha
ei jummal tema kätte
malka anda taha!

08.10.2003

* Erkkil ilmus vanal hallil ajal kassett-raamat "PIDEVA JA SILMNÄHTAVA PÖÖGELMANN" mille viiest raamatust üks koosnes tema enda ja mõningate usinate abimeeste versioonidest präädu ja endili teemal.

filosoofia lõpumüük

2011-10-25T12:59:00.001+03:00

otsige olemise põhialuseid!
lammutuskodadest
soodne
lihtne
töötab hästi

soovitaksin teile paari tõekspidamist
rüütlite ajast
muide
kui lubate
see pehmendusega vaimumõõk
sobib komplekti oivaliselt
kiirele ostjale
kolm
ümberlükkamatut
pooltõde
kauba peale

jõhkardi päevaraamatust

2011-10-17T17:29:00.000+03:00

ma tagasisideme võtaks
sind köidaks sellega
jätaks peegelseintega tuppa
aastakümneteks elama

küll näed oma põhjatuist silmist
kustkohast sul pigistab king
see ongi su murdehetk vist
saab vintskeks või põgeneb hing

ma möönan, et peegel on kõige
närusem võtete seas
on valgus ja vaatenurk õiged
see peatselt sul kinnistub peas

läeb kaotsi su tegude sisu
jääd väikseks ja väetiks ja kidud

tee, tõde ja elu

2011-10-03T22:59:00.004+03:00

In vino veritas, ei mingit kahtlust, pomises Karl Blomkvist. Lapsepõlv oli läinud ja enam ei langenud saladuslikud kuriteod talle tükkis lahendusega sülle. Mõnda aega oli ta aidanud konstaabel Björkil lonkur Fredrikut soolaputkasse püüda, aga see, mõistagi, ei rahuldanud. Karli kunagised sõbrad isegi ei töganud teda enam. Loomulik pööre paremuse poole lasi ennast visalt oodata.
In vino veritas, kinnitas ta endale uuesti.

mõned teed viivad kooma

2011-10-03T20:26:00.000+03:00

horrimann
andekas poeet
kahtles endas sedavõrd, et jättis luuletused kirjutamata
piinas luuletaja endas aegamööda surnuks
tõmbas endale kaamlinahast mütsi pähe
mõtted hakkasid kasvama sissepoole
aga virgumist ei tulnud
nagu armastust ei tulnud vargamäele
ainult pained ja peavalu

kriitik sai temast kunagi hiljem

üha turvalisema maailma paradoks

2011-10-01T13:05:00.004+03:00

esimesed ehmuvad
tagumised taanduvad
keskmised ei lahkugi kodunt

september (mitte kõik ei ole uus)

2011-09-26T20:50:00.004+03:00

küpsete inimeste
viimistletud
ülivalmid mõtted
lärtsuvad jalge all

äädikane
käärinud viljade lehk
ajab südame pahaks
aga
ei joovasta

millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest

2011-09-14T13:38:00.001+03:00

tõused korraga ja lähed

alla või vastutuult
vihmase ilmaga või päikselõõsas
paned ajama

öösel, õhtul või hommikul
tõused ja lähed
talvel, kevadel või suvel
väsinuna, rahulolevana või ootusärevana
jätad pooleli
tõused
ja
lähed
sügisel

hakkad minema metsast
orust, mäe otsast
mere äärest
linnast või lagendikult

tõused ja lähed

samm venib pikemaks
jooksed
varsti on kõik kohad minejaid täis

pikad, peenikesed, paksud, lühikesed, jõulised ja puhtatõulised
noored ja vanad
kõik on tõusnud ja lähevad

ennekõike kõige tavalisemad
peaaegu keskealised
keskmist kasvu
tegelikult ikkagi kõik
jooksevad
kuidas keegi
kõik jooksevad
jaksavad
nagu lumi oskab
ja jõuab
sadada

sammhaaval üle oma eilse silmapiiri
millegipärast ühtäkki peab
tõusma ja minema
jooksma

ei millegi eest ära
ei millelegi järele
jooksuga
kergelt
kaugele

* see pole tegelikult päriselt minu luuletus. Kitty avaldas eile arvamust, et selline luuletus peaks olemas olema, et talle tuli sügisjooksul selline mõte ja mina siis kirjutasin selle allhanke korras valmis.

pakkumise ja nõudluse suhtest

2011-09-13T17:33:00.003+03:00

Kuulsin, et kolleeg vajab sangpommi. Astusin tema kabinetti ja pakkusin, et võin talle korraks laenata ja, üleüldse, miks ta minu käest ei küsinud.
Ta vaatas mulle üllatunult otsa ja ehmus: "Sinu käest?! On sul siis või!?! Kasutad ka või? Sa oled ju selline..."
"...äbarik", lõpetasin ma mõttes tema lause. Ta mõtleski midagi taolist, ma ei tee endale praegu liiga.

Kuna see pole esimene ega ainus kord kui inimesed üllatuvad mingite minu kvaliteetide üle mida ise pean enesestmõistetavateks või vähemalt ilmseteks, siis vajan vist koolitust mis õpetaks enda voorusi müüma. Hmm, äkki hoopis koolitust, mis õpetaks oma vooruste varjujäämisest võimalikult palju kasu lõikama? Või, kui nüüd mõtlema hakata, koolitust, mis õpetaks puudusi sama hästi peitma kui võimeid?

Küllap taandub kõik küsimusele kas elus kehtivad sõja seadused nii nagu Sun Bin ja Sun Zi neid nägid (näiteks: olla kiire nagu mets, vaikne nagu tuul – nii peab sõdima!) või turureeglid – kes tahab preemiat (jõuluvana kingitust, kulka stipendiumi, ülemuse heakskiitu) saada, peab lihtviisiliselt olema kõige kuumem – midagi varuks ei jäeta, ehk ainult ajutine räme ülerõhutamine mõjub kohati sõjakavalusena, aga üldjuhul on kõik voorused kogu aeg nina all imetlemiseks laiali laotatud nagu paabulinnu vinnastatud saba.

epiloog (Tõnu Aava häälega):
Jänku-Onu, mis sa nüüd teed?
Ma, ee, kehtestan ennast.

ended või needused

2011-09-13T16:20:00.005+03:00

Helistati tundmatult numbrilt, tutvustati ennast (aga mul läks nimi kõrvust mööda) ja öeldi, et peaks mitme asja üle arutama.
Vastasin, et olgu, arutame, mulle sobib. Mõtlesin ise, et küllap arutamise käigus selgub ka kellega arutame. Või kui ei selgu, küsin üle.
Helistaja pakkus, et arutame siis, kui olen jälle ilusasti laua taga jne jms.
Lubasin kolme minuti pärast olla kõne vastuvõtmiseks valmis.

Tagasi ei helistatud.

Mõne aja möödudes helistasin samal numbril ise ja sattusin Linnateatrisse.
Päris kindlasti helistati mulle sealt kogemata, aga kui ma usuks saatuse märguandeid, siis hakkaks ma praegu näidendit kirjutama.

Ma ei usu. Laios on minu kõrval poisike.

eksiteeline

2011-09-12T23:37:00.017+03:00

lõputute võimaluste
peegellabürindis
on kombeks
üks otsus korraga
maksimaalselt viis valikuvarianti
reeglina kaks või kolm

pöörad vasakule või paremale
ronid trepist alla või üles
nendid:
kurat, jälle seesama sara

mis annab ühele parempöördele imelise sära
või jätab su mutta tammuma

ariadne armastus
unistus sellest
või kummagi puudumine

igatsus

2011-09-05T17:16:00.006+03:00

rasvane rohu sees lõõtsutab orav
kõrguisse pilk püüdleb, unistav
läikivad silmad täis kaotusevalu
kannatus ülevat rebestab hinge...

...

2011-09-03T21:43:00.002+03:00

Suurtest Asjadest
tundub, oskab määgida
iga lambapea

kaevandusest pagenud kanaarilinnu luigelaul

2011-09-03T13:02:00.000+03:00

jõrm ööbik, miks sa märatsed
sel külmal sügiskuul
miks mõisa aias käratsed
loll lind? ränk marutuul
sul aruraasu puhub peast
ja hinge kisub seest
üks mõte vali teiste seast –
see on su viimane

romaanitõlgendus: (originaalpealkirju on palju, et silme eest kirju)

2011-08-24T08:00:00.001+03:00

olin noor. me kõik!
viin voolas, naised naersid
paar hullu sõpra!

tulevik, ega ta kinkudelt kerki!

2011-08-18T15:10:00.004+03:00

mõtlesin kunagi, et on aeg hakata püstitama ausambaid tulevikusaavutustele ja -suurkujudele.
samasugune mage esteetika nagu mineviku puhul, kogu monumentaalkunsti monumentaalsusest tingitud hädade küllus ja viletsuse pillerkaar, aga ettepoole suunatud. tulevikku.

kui kell ja kalender kukuvad, läheb kuju ümbersulatamisele sõltumata sellest, kas saavutus tuli või ei tuld mette. taies väärib enne ümbersulatamist kahtlemata fotografeerimist ja katalogiseerimist, aga füüsiliselt tuleks see jalust ära saada, raudselt.

ennustuse täpsus olegi nii väga oluline. ärme selgeltnägijaid tööle võtame. samas, päris lambist ei tasuks neid kujusid ka vorpida. tuleks natuke mõelda mida on vaja, mida tahame saavutada, kuhu tõtata, millesse kiigata.

eesmärgiks võiks olla, et kümne aasta pärast on kõik pargid puhastatud minevikumeestest ja täidetud tuleviku vaimuga – kirjanike ratsamonumendid; kindralid, valgusmõõgad ähvardavalt pea kohale tõstetud; teadlased, kärbsepiitsaga kvantosakesi korrale kutsumas!

ohohoo, jajah

2011-07-21T03:31:00.002+03:00

päike paistis
loomulikult
oli lõputu juuli
olime onupojaga tädi auto pakiruumis, istekohad olid täis
mitte päris pakiruumis, sealt nägi vabalt välja
see oli luukpära
vedelesime nagu kübarariiulil
ühesõnaga, olime pakiruumis
minu ees istus täditütre sõbranna
tüdruk nagu kärbsepaber
kui naeris, siis nakatas
elav kui metskass
silmad kui söed

millimeeterhaaval nihutasin oma sõrme talle lähemale
puudutasin teda õlast
ta ilmselt ei märganud
loodan, et ei märganud, puudutus oli nii olematu
mul põles peakaitse läbi
selline litakas käis, ausalt

tänasin taevast, et keegi minu poole ei vaadanud
paarikümne sekundi pärast hakkas varugeneraator kolinal tööle
sõrm valutas hulk aega
igatsus tuikab tänaseni
ennustan selle abil vihma

valedest

2011-07-20T03:56:00.001+03:00

sõber rääkis, et tema oma lapsele küll ei ütle, et surnud on lihtsalt surnud ja maha maetud ja kõdunevad maa sees. tema vatrab pilvekestest mille peale mõned inimesed kolivad. lapsel olla kole kuulda siukest maa sisse panemise või põletamise juttu.

minu vanavanatädi hoiatas valelikke, et neil kasvab keel hauast välja. eks see meid veidi pelutas, aga teisalt tundus surm piisavalt kaugel ja natukene ka, et mis meil siis enam sellest kuidas keel kasvab ja oma hauatagust elu elab. ka surnuaial käies polnud me sellist jama näinud, aga kui ka oleks, mis siis ikka – hauast välja kasvanud keel oleks peaaegu loomulik – umbes nagu hauakivi, väike pingike, mõned lilled ja küünal.

palju jubedam kui valetaja keel ripuks pilvedelt alla. vedeled lamamistoolis, naudid täiega oma väljateenitud jõudehetki ja korraga libiseb valetaja kuiv keel üle su kõhu ning pilku tõstes näed kuidas koolnupilv vaikselt unnates silmapiiri taha kaob. väga ebameeldiv! püsigu parem surnuaial, käiksime seda kord aastas kastmas.

tõdemusi

2011-07-19T23:30:00.000+03:00

saamine on taevariik, tahtmine on eel(m)äng

suitsu(st)pääsuke

2011-07-19T23:14:00.002+03:00

Kirjanike majja taheti paigaldada suitsuandurit.
Gustav, tühivaim, oli vastu.

Kukkus tema, kägu-kuldalindu kaasitama: "Kus Suitsu, seal südametuld!
Sädemest tõuseb, iga ilmaga!"

Suitsustpääsuke, gaasimask peas, otsib ust
lagi on juba must!
ust leida kust?

varuväljapääsuke
nagu torpeedo
lendab läbi haiglasinise seina
kõhu alt valge, selg süsimust!

haikunutsak teemal "meie liibanon"

2011-07-18T21:38:00.007+03:00

1. (proloog)
ei ohtu otsind
supikaussi uppuda
võib vist juhtuda

2 (loog lahti)
jääge veel viivuks
ei söanda pererahvast
sugu solvata

3 (naise ahastus: ema hullus heinamaal, loog jätkuvalt lahti)
joonuks, ta, raibe
viina poe taga. toonuks
ta õhtuks koju

3.1 (psühholoog lahti)
vaevleme juba
täitsa tubakata vist
üsna kaua me

4 (politoloog ja poliitik lahti)
hah, suursaadikut
pärgamendirulliga
torkisin reide

5 (postloog)
oli mis oli
vahepeal oli päris
hirmus. jah, oli!

******
mitte, et ma oleks täiesti tundetu tõbras, ma lihtsalt kahtlen juba ette kas sel liibanoni-raamatul saab lisaks turuväärtusele veel mingeid väärtusi olla.
see siin on minu lühiversioon. võite need paarkendtuhat eurot minu arvele kanda, või, noh, lühiduse huvides piisab ka paaris-tuhandest. vabandan, et ma pikemalt ega paremini kirjutada ei viitsi, aga ega seal vist suurt rohkem sisu ei ole ka. ja, nagu ma juba kahtlustavalt viitasin, kunstiline tase ei tohigi sel tekstil väga kõrge olla.

topeltmoraal

2011-07-17T17:14:00.001+03:00

rääkisin hiljuti tuttavale fotograafile amatöörlikust, tsunaamilaadsest pildiuputusest ja pruukisin muuhulgas näidet, noh, et ma peaaegu mõistan mida ta minu arvates tunneb, loo ühest halvast värsist mida mind lugema sunniti. värss oli sundija tuttava poolt kirjutatud ja ta mõtles, et kuna minu nimi on jüri ja luuletustes on jüridest juttu ja kuna ma olen jõudumööda kah selle ala mees, siis ma tahan seda näha. ütlesin, (tõsi, ainult vestluses fotograafist sõbraga) et kirurgile ei esitleta vist tavaliselt suursaavutusena kui naabri-väints konnal kirvega jala maha lööb. et sama asi või nii.
täna läksin sugulasest ehtekunstnikuga korraks kohtuma ja läbi pea vilksatas mõte, et äkki peaksin talle näha viima neid ehteid mis ma ise teinud olen.

triviaaltõdemusi

2011-07-16T14:19:00.001+03:00

Sportimise ja joomise peamine erinevus on selles, et sportimist ma kahetsen enne alustamist.

kiimarabandus (mis maa see on)

2011-07-07T20:00:00.002+03:00

vana puumaja õhkab juba nädalaid kuumust
on oma sügava säsini üles soojenenud
kuiv ja kõlisev nagu viiulipuu
istud seal oma üksildastel õhtutel
samuti säsini üles kuumenenud
kuigi mitte just kuiv
leemendad nagu mehhiko vanamees igavese päikese all

praegu või mitte kunagi
su üksildased kahtlased fantaasiad
väljas keeb põhjamaa suvi
ajutine
nagu oleks muttidele viivuks nägemine antud
ja võime lennata

pigem mitte kunagi
kollased teed flirdivad silmapiiriga
väänlevad-tantsivad ümber kaktuste

kõik teised teavad: võtta kõik, mis võtta annab
ühe lühikese ööga
ah, mis, kõik teavad
kõige rohkem poolteise kuuga
praegu või mitte kunagi

kõik su ammuvõrsunud, tagasilõikamata ihad
on ajanud juured sügavale su sisemusse
pigistavad maksa ja südant
praegu või mitte kunagi

võimalik, et sul pruugib ainult viibata
selle kollase päikese all

keeruliste lahenduste mees

2011-07-06T21:08:00.003+03:00

lühiülevaade sellest kuidas saab lihtsa asja korralikuks kammajaaks keerata.

panime majale uue luku. naabrimees, hea mees, oli kohal kui meister müllas ja andis mulle pärast kaks võtit. läksin, tegin tütardele ka võtmed, aga need ei keeranud. läksin teisel päeval tagasi. meister seletas, et võti, mille põhjal ta võtmed tegi, on juba koopia ja sellest ei saagi õiget võtit teha. siis ma ei hakanud vaidlema vaid lasin tal natuke võtme tagakülge treida - see tundus talle laheda mõttena. kas ta arvas, et seda on kõige lihtsam teha või uskus siiralt, et sellest on abi - ei oska takkajärgi öelda.
võtmed ei keeranud ikka. noh, keerasid, aga suure logistamisega. küsisin naabrimehe käest, et mis värk on, miks ta andis mulle koopiavõtmed ainult, ma tahan ka originaali, ärgu tehku nalja. naabrimees vastu, et ta andiski originaali. võrdlesin võtmeid - leidsin, et originaal võib olla küll originaal, igatahes on sakiline serv lihvitud väga palju puhtamalt kui meistri poolt toodetud versioonidel. leidsin ka, et sakid ei klapi teps mitte.
mõtlesin, et pekki, eks ole ennegi ise muukviili abil võtmeid toodetud. asusin tööle ja natukese aja pärast keerasid võtmed palju paremini. siiski mitte laitmatult. püüdsin veel veidi ja üks võtmetest lakkas keeramast. teine jäi selliseks logistatavaks... siis sai viitsimine otsa.

kokkuvõte:
- kaht isemodifitseeritud võtit meistrile kurku või sellesse teise auku toppida enam ei saa, kuna noil on minu amatöörlikud viilijäljed peal. noh, eks ma olekski seda teinud, kui oleks viitsinud, pigem põhimõtte kui raha pärast, aga siiski, enam ei saa.
- mul on üks halvastikeerav võti, mida ma luku pika ea huvides kasutusse ei lase.
- otsin teise meistri, kes teeks mulle korralikud võtmed. luban endale, et ei pista neid sõbralikult taskusse vaid võrdlen originaaliga enne poekesest lahkumist.
- kulutatud aeg (koos selle ülevaate kirjutamisega): vähemalt 123 minutit.

meeldimisahel

2011-07-05T22:05:00.003+03:00

mulle meeldivad tema viited
meile kõigile meeldivad
tema valitud tsitaadid
valimatud vaimukused
küll paneb, küll kobrutab!
sinised, merekarva silmad
kõige selgem eesti keel

jah:
meeldib, olen üleüldiselt rahul ja huvitunud
lausa särisen kolmapäeviti
meeldib, et võin võita
kui meeldimusi välja näitan
ja seda ma ka kõhklematult teen
ärge ültse püüdke vastupidist väita
ärge agiteerige, kurinahad

kui ütlen, et sa meeldid mul, saan musi
ma olen muhe, atsakas ja usin
ei lilli enam peagi tooma
(on harvu hetki, mil see mõte ajab jooma)

on kõik nii lihtne, kõik on tublid
kõik naeratavad!
kõik on rõõmsad

ka pahurad täis tüünet mängulusti
siin torkab silma minu sõber kusti -
nii kurjalt sõimleb
tähtsalt puhiseb ja pröökab
lööb etteheiteid maasse nagu telgivaiu
siis pillub salapilke põletavaid
jo käsulaudade ja kummutite varjust
kas tema õigustatud meelepaha
ei võigi
raevupööristes taevaisse tõusta
keerispasana kultuurkihti kergitada
kalevi ja kalevipoja alla vaadata

no küll alles rõõmustab!
sitendab seespidi
tallegi meeldib
meeldib!
meeldib-meeldib

kes meeldida tahab sellele peab meeldima
nii ülev
nii ilus
nüüd heldin ma

sinise esmaspäeva blues

2011-07-04T21:24:00.003+03:00

vanadus, või mis see ka ei oleks, saabub siis kui pole enam ideid mida teoks tegemata peast visata.

tavaline lõuna-eesti musta-valgekirju sõnaäng

2011-07-03T23:29:00.007+03:00

kümnekordse konsuumiga objektiivsus
keerab toorelt vindi üle
raginal
isegi lillelapsikuil
hämarad ennustused ja ökotoit
imettegevad võided
häid asju mäletav vesi
kõik maksab
kõike on vaja

...

2011-06-26T22:09:00.001+03:00

olen mässaja
istutan lillkapsa su
kiviktaimlasse

Masin suhtleb inimesega

2011-06-19T16:26:00.001+03:00

Automobiil informeeris: Reichweite 666
maakeeli: võid põrgu sõita

petukirik keset küla

2011-06-18T14:28:00.001+03:00

igaühele midagi
kergeid ja ebareaalseid lootusi
otse taevast langenud võimalusi
tuleb ainult uskuda
ja – hiljem ilmneb – tublisti investeerida
südameverd või kuldtukateid
kraami, mis nagunii kuulub jumalale või keisrile
paar kurba mõistulugu kaotatud varandustest
ja nende leidmisest
oma südamest või mõnest tsiviliseeritud paigast
helge lootus, et teisele head tehes teed seda ka endale
kas teie näete moraalset küsitavust
mina ei näe
pühendunuile: veel paar lävendit millest tuleb vapralt üle astuda
pääsemaks äravalitute paraadile
kellel võiks olla vastuväiteid
veel väike pingutus
igaühele midagi

identiteedikruiis

2011-06-15T18:13:00.004+03:00

soe, külm, nälg, visuaalpildid,
mida sõin ja millal
mida nägin või lugesin
millal end liigutasin ja kuidas
salvestatud või operatiivmäluga minema visatud info
imepeentest varjunditest koosnevad kombinatsioonid
suunavad mu kohmakat karkassi ja meelt
sunnivad tegutsema
tühja passima
võivad mu sihikut kiiresti muuta
igas suunas
täiesti sfäärjalt
inimlikult

olen keeruline biorobot
mu impulsse
on võimalik jälitada närvijuureni
liblika tiivalöögini kaugel rannikul

olles leidnud enesest bioroboti
kirjutan luuletuse
"olen biorobot"
selle ma peitsin nii, et jätsin nähtavale
mind peetakse luuletajaks

õiendus, vabandus, kraaps

2011-06-14T17:06:00.000+03:00

kuna ma olen mitmele sõbrale, tuttavale ja isegi mulle tundmatule inimesele kinnitanud, et mul on kavas paar proosaraamatut valmis treida, siis tundub mulle, et olen kohustatud teatama – see mõte hajus juba üsna ammu.
vabandan, kui keegi seda ootas, aga ise ma endas (praegusel eluetapil) vajalikku pühendumust, kalduvust, oskuse algeid ja muid taolisi vajalikke komponente ei leia.

olge tervitatud.

ps. jah, on nõme sellest juttu teha, aga ma tõesti kaagutasin natuke liiga laia nokaga sel teemal mõni aeg tagasi. äkki üks inimene tõesti ootab. anna andeks!

sinisokid

2011-06-12T22:26:00.005+03:00

oh sind, noort isekahand sinisukka
küll juba kolmat põlve dekadent
maavillasust su mõttemustreist õhkub
ja vanamoodsaid, lihtsaid otsehõiskeid
kesk kõrge kunsti õilsaid keerutusi
ja kõikekatvaid hirmsaid hinnanguid
su sukasilmi ülikiirelt lippab
hooaja tippmark kärinal püstloodis
säärtmööda üles sirinal näe sööstab
hõrk halvakspanu väreleb su huulil
ma pole Aja tasemel, ma möönan
oh seda jalga vasakpoolset, pikka
sa kolmat põlve dekadentlik plika
nii tundlik, üllameelne, melanhoolne
ja natu-natukene metsa poole
on Ilu, Arm ja Igavik su teemaks
oh põlve põlvekest
jään seda imetlema
üha, aina, ikka

jah, olen veidi kohtlane ja toores
üks kübeke mus igatseb su poole

elutee vallatud kurvid

2011-06-11T10:10:00.007+03:00

pagana kahju, see on täiesti võimatu
mis see ka ei oleks
koosolek jääb ära
järgmist raamatut ei ilmu
unistuste naine ei kingi sulle heasoovlikku pilku
palka ei tõsteta

tead oma kokkukiskuvas südames –
annuška jõudis juba päevalilleõli osta
osta, ja mahagi pillata

või mine tea –
ehk on veel kröömike lootust
ehk ta ei pillagi pudelit puruks
valab õli su südametulle
peoga kastaneid lisaks
ega see parem ei ole

kõik on juba lootusetult tuksis
rong läinud
rööpad varastatud
või proovida siiski
mitte tühipalja proovimise pärast
vaid väänata vägisi tegelikkuse vääramatut kulgu
mis siis, et liiga hilja
mis siis, et ei jaksa ega oska
ei julge
küll paindub

küll paindub

tihtijuhtuv romantilisevõitu lugu (ise tema istub kambris soojas...)

2011-06-11T01:28:00.007+03:00

sina surud vastu külma klaasi suu
ja mina ka
nüüd mu akna taga ulub jäine tuul
ja sina ka

suur maalritöö

2011-06-08T22:50:00.000+03:00

ah, et mis värvi on armastus?
kas te tõesti ei tea?
ma räägin

see on rasket värvi nagu septembrikuu taevas sel ööl mere ääres kivi peal
nagu see kivi
hall, tinane

see on pruun, nagu pori millesse ma uskusin end uppuvat
ja mille sa minema pühkisid
kergelt
ühe naeratusega
märkamata mu häda suurust

see on punane ja krimpsus
nagu meie metsikute ööde õied
kohe pärast sündimist

see on must nagu kõik üheskoos üleelatud talved
ühtekokku

armastus on seda värvi nagu kaktus mis mulle kingiti kui olin veel naga
ja ka seda värvi
kui ta
põrguline
ehib end üleküllaselt hiiglaslike punaste õitega
oh, teate, temaga tuleb rääkida

muidugi, öeldu kehtib ainult juhul kui see lõhnab nagu värske kurk
ja esimene kahasse joodud põltsamaa peet

aga su aknaid ma seda värvi ei värviks
ei tule mõttessegi
sa ei näeks kui kreegipuu õitseb

ja üldse
vaadake ise
oskate ju küll

sõna õud

2011-06-02T22:22:00.004+03:00

kümned, sajad emad
kes on sattunud lugema
ühe ebasportliku vihaga blogija tekste
ostavad oma poegadele korvide kaupa muffineid
nokitsevad salaja treeningvarustuse õmblusi lahti
väidavad, et parandamiseks pole raha
ega oskusi
uute ostmiseks ammugi mitte

küll aga jaksavad nad
täiesti ootamatult
osta kõikvõimatuid arvutimänge
arutul hulgal
kuhjade viisi

peaasi, et pojake ei muutu selliseks
ei hakka pikamaajooksuga tegelema
ei lähe kurjale teele

peipsi tindi tinaraske päev

2011-05-31T21:44:00.004+03:00

uppuja haarab õlekõrrestki
vesiroosikupust, konnakapsast
viljandi paadimehe aerust
neiukese jalast
(see ei saa tõesti üle emajõe!)
kalevipoja lauakoormast
sortside sabadest

kirjutamiskrampunud sõrmed
pigistavad põit
ja
viisku
sõrmenukid valged
silmad – südame peegel – pungil, plahvatamas

amatöörkümnevõistlus, elu peegel

2011-05-31T19:37:00.006+03:00

psühhosomaalia piraadid
kaaperdavad mu südame
ma ei julge
ületada tõkkeid
ega uusi kõrgusi

põhjustavad vahelduvat lonkamist
muret järelveetava põlve pärast
ma ei söanda isegi 400s
kohe stardist alates
sajaga panna

*****
vaatamata kõigile ebaõnnetumistele
olen kokkuvõttes
kõigega rahul

umbejooksmine 1.

2011-05-22T23:40:00.000+03:00

kellel on surres rohkem asju.
kellel elades. kellel asjatust.

kellel on mokad rasvased, kes hüppab siis kui tuli on juba õige suureks paisunud.
kes.
kes saab rohkem. mida. milliseid. kes sind tema külge kleepis. kas kleeped tekivad sullist või feimist või kehalõhnast, geenidest. tähendusliivaväljakutel. milline on eesti panga mitteametlik kurss. mitmemilline udulaamadest intuitsiooniallikate destilleerimise diskursus.
mitu luuletust sa eile kirjutasid. mitu kilomeetrit jooksid. mitu kilo oli kangi peal millega tegid kükke. mitu tööülesannet täitsid korralikult. mitu.

või hoopis, mitu korda lükkasid edasi tagasituleku surfamast, uitmõtete radadelt, tegutsemahakkamise, puhkamamineku. kas olid lahke ja hea, kas leidsid aega. võtsid ennast kokku, ei kulunud niisama sihitusse.

umbejooksmine 2.

2011-05-22T23:39:00.000+03:00

kellel on surres mokad rasvased.

kuuekümnesõrmeline jumalanna lööb lõpmatusse küündival arvelaual kokku su tegemisi, su tegematajätmisi. lööb kokku ja lahku. välkkiirelt, vaikselt, keskendunult. sa oled talle pettumus, aga ta ei hooli, ta arvutab! oh, tühisuste tühisus, kõik on tühisus! aga ta ikka arvutab.

mida sa üldse väärt oled, mida. kuhu võiksid minna õppima kuue kuuga trollijuhiks, kuldne kuu selgas. kas joosta kaasa kui vendlusetormid sust tuiskavad üle ja muhedalt kutsuvad sumedad jõud.
kas sinu tung ja torm võiks veel raputada morsiklaasis vett või on nüüd juba tõesti lootusetult hilja. hilja, liiga hilja. hilja. parimal juhul jaksad mõelda välja mehe, kes sa tahtnuksid olla. iseasi kas hakkad sellega enam jamama. kas hakkad.

umbejooksmine 3.

2011-05-22T23:38:00.002+03:00

kellel on enne surma puhas hingeõhk.
põrmust võetud ja tuulde puhutud – terve maailm.

oled see mida hingad! see, mida sööd. mida eritad.

milline on su maja – kas külmetad, kuumendad, praalid, lämbud, häbened. kas oledki maja, kas väljendab see su seesmist olemist, küllap väljendab. kas küündib su isiksus su silmapiirini, kas leemetab, kas kaaskannatab või kaasvagurleb-varjub.
või oled täiuslikult irduv, oled ise kes oled (kui oled). oled ennast ise loonud, ise ehitanud, ise välja mõelnud, ise muutnud fundamentaalseid tõdesid, kokkuklopsimisloogikat.
ise, ise, ise.
majatu, kojatu, autotu, naisetu ka siis kui nad sul on, nii sõltumatu ja vaba. nii eraldiseisev, nii üksi tormis nagu majakas mis ei näita kellelegi teed, kajakad lendavad sulle kogemata otsa. nagu superkangelane, enesereflektsioonist pingul, peegelseintega pähklikoor tulvil halbu unenägusid.
ainumgi juhtuv ei vääna su sisemist valgusvööti, ei judista. kas tõesti?

umbejooksmine 4.

2011-05-22T23:37:00.000+03:00

kellel on surres rohkem filosoofilist sügavust.

kas sa keskendud ikka olulisele. kas muudad, mõõdad ja mõtled läbi ja mõõdad veel kord ja küsid kaks korda üle ja lõikad siis üheksa korda näppu või lased vanaviisi edasi lõpmatuse ja nelja tuule poole. igapäevased väikesed valikud mis kasvavad iga vastusega suuremaks, tähtsamaks, mõõtmatumaks, olemuslikumaks! ikka veel sa ei tea kas oled umbteel, kumb tee on umbtee, kas istuda, kas kaamel pääseb läbi nõelasilma, kas harjumusest saab iseloom. kas töö kasvab üle pea või niisamapassimisest pagemine

umbejooksmine 5.

2011-05-22T23:36:00.003+03:00

mida teha oma ajaga. kas tunda ennast lihtsalt hästi, nii palju kui võimalik, või kasvab tõeline õnn ainult pingutustest, ületatud mäetippudest, lahendatud ülesannetest, alistatud väljakutsetest, ehitatud majadest, pühitud tolmust. kas hiilida kõrvale, hüpata alt või söösta läbi, haarata härjal sarvist. kas tormata võitlusse või väita, et vastasteks on tuuleveskid. või saada aru, et vastasteks on tuuleveskid, ent söösta siiski võitlusse. või väita, et sa ei hakka tuuleveskitega käsi määrima, ometi suutmata ennastki veenda, et ei kadesta sugugi neid kes võitlevad. ja mine seda perspektiivi ja tegelikkust tea – ehk võitlevadki hiiglastega?

umbejooksmine 5.1.

2011-05-22T23:35:00.002+03:00

vaevalt. pole tuuleveskeidki millega võidelda, pole hiiglasi. ajad pole enam need, pole kunagi olnud. kas lahing kohvimasinatega on piisavalt auväärne? üksildane kurb rüütel lõputul väljal võitlemas kääbuslike kohvimasinatega, ei mingeid gigante, ei mingit heroilisust, ei mingit lootust võita, veel vähem lootust auga kaotada. ainult: ma vähemalt proovisin. kas see – ma vähemalt proovisin – on proovimist väärt? kas see on ikka proovimine.

kas

umbejooksmine 6.

2011-05-22T23:34:00.003+03:00

kas tõsta mässu oma unenägude nimel. barrikaadidele! barrikaadidele, tänavatele? moskvasseeee!
moskvasse või pariisi, mässama oma unenägude nimel. või berliini.
unenägude nimel.

umbejooksmine, epiloog

2011-05-22T23:00:00.000+03:00

kas su elu on nagu ameerika hümn – küsimärkidest kubisev jama
.

jooksjad ja joodikud vol 4

2011-05-21T15:03:00.003+03:00

"Tere spordimees, ega sul suitsu ei ole?"
Vaatasin üle õla, nägin endale järgnevat ratturit ja raputasin pead püüdes samas välja näha igati sõbralik. Küsija sõitis minuga samas suunas edasi ja nentis, et küllap oli tegemist rumala küsimusega. Kinnitasin, et vist ei olegi nii hull, et ma olen näinud küll jooksumehi suitsupausiks peatuvat. Mõtlesin kas rääkida tervikuna oma lemmiklugu sel teemal, aga ei pidanud seda hädavajalikuks. Kops oli juba võrdlemisi koos ka.
No palju kilomeetreid täna teinud oled, jätkas rattur uurimist. Viskasin pilgu kellale ja pakkusin huupi: "14". Tegelikult oli vist umbes 12 sel hetkel. Mehel oli väga armas roosa naisteratas ja pilk keskendunud väga kindlalt ette. Kui kaineks saan, jätkas ta, siis peaks minema sellele rattarallile. 170 kilomeetrit. Praegu olen küll nii purjus, et täitsa jube. Arutasime lühidalt ka juubelit kuhu ta suundub, aga mul oli pea veidi laiali ja ma ei jaksanud kaasvestleja mõtet päris täpselt jälgida. Lahkusime sõpradena, kuidas siis veel.

kitš läks kiideldes mäele

2011-05-21T10:10:00.000+03:00

luule tuleb tuulest
järjekindlalt ja järeleandmatult
vankumatult variseb varrukast
vohab voodri vahel
palitupalistuses peitub-peesitab
palindroom baikonuri kosmodroomilt
lahedalt liugleb orbiidile
sulitatud noolena sööstab
lugema
kuninglike hirvede ribide vahelt
kübarasulena kerkib
eksitav-eblakalt
solgutub tinti
põlglik-põgusalt puudutab majesteedi kokrede hingekeeli
tuleb tuulest ja läheb tuulde
mullast võetud ja saab bullaks
võtab keisrilt mis keisri oma
rebib talt tuttuue rüü
jõuluvanalt punase nina
ja sellelt teiselt vatist habeme
tusk on neljandat päeva
aruküla ja lagedi vahel
ärivitriinis on spliin
luule kümnetuhandendat aastat
särav lust
ja
sulariim

ilja repin tembutab jälle

2011-05-21T00:20:00.005+03:00

burlakid tallinna sadamas

(pildi nägemiseks vajuta lingile, eks)

taaskohtumine

2011-05-15T22:22:00.000+03:00

kuidas nüüd öelda
väga hästi on läinud
tõesti
lausa kadestamisväärselt
kõik – töö, lapsed, kodu – kõik on hästi
kõigega olen rahul
tunnen ennast ka üsna nooruslikuna
ainult peeglite kuvasuhe on muutunud
oli 4:3
on 16:9

sõdurisaabaste vilgas siseelu

2011-05-15T21:06:00.005+03:00

oled sa kunagi mõelnud
viivukski meelisklenud
isekeskis arutlenud
kui lihtne on sinuga asju ajada
mis tunde jätavad su telefonikõned
kogu su tähtsust täis tihase arsenal
direktorite tasemel
meri põlema
ja muu taoline
sinu manöövrid liikluses
parkimine üle kahe koha
olgu või hübriidautoga
kasvõi tandemjalgrattaga
va silmakirjalik!
nimekiri oleks pikk, ma ei taha oma väheseid lugejaid vaevata
enne läheks issanda päike looja

sinu superego vajutab
psühholoogilise jalajälje
mis sirutub silmapiirini
enne paari nädala möödumist
ei liigu
siin
vapraimgi bakter

eurovisiooni lauluvõistlusele pühendatud luuletus

2011-05-14T15:06:00.003+03:00

teeb muusika mind vahel nõrgameelseks
ja süda on nii tulvil ahastust
siis laulmas iga tund
ma kuulen mõnd
ja imestan mis sund
kas perses on tal pind?

____
*eks minu ajal olnud rohi rohelisem, jajah.
**ja kõnepruugi pärast vabandan ka

üleületunaeile eile nägin ma Eestimaad

2011-05-13T19:54:00.002+03:00

Käisin sel nädalavahetusel Tartu jooksumaratonil (tegelt ainult tiba pikem jooks kui poolmaraton) ja mõtlesin kaht mõtet. Ei midagi erilist, tavalised jooksjamõtted.

Kui ma olin tund aega jooksnud, muutis minu stopper sekundid imepisikeseks ja tõi minutite ette tunnid. Kümnendiksekundeid lakati sootuks esitamast. Sellest viimasest on mul tõesti siiralt ükskõik, aga kuulge, kes on teie kellade sihtgrupp, te kurjavaimu kõlupead? Keegi, kes jookseb näiteks maratoni ega suuda meeles pidada kas on teel olnud juba kaks või kolm tundi? Ei, tõsiselt, nalja teete või? Kui ma ületan ühe tunni piiri siis ma tahan ikka näha mis ajaga läbisin ma viimase kilomeetri ja selleks, mu sõbrad, on mul tarvis näha minuteid ja sekundeid. Kui tõesti mingi ülimaratoonar või superkestvusala harrastaja unustab korraks ära mitu tundi ta on juba teel olnud, küllap tal on võimalik paariks sekundiks aeg maha võtta ja vaadata tibatillukest tunninumbrit. Igal kilomeetril higi täis valgunud silme ees värisevat kätt fikseerida, et infot saada, on nõme, tõsiselt. Lollid kellategejad, te olete kõik sassi ajanud. Sekundid peavad olema alati suures kirjas, jätke see endale meelde.

Jooksuüritused on hea võimalus näha väga palju inimesi tagantvaates ja väga vähe nägusid. Šampoonireklaamijate sügavaks kurvastuseks pean ma ütlema, et selle 2 tunni ja 20 minuti jooksul ei mõelnud ma ühtki inimest tagantpoolt vaadates kordagi, et oi kui ilusad juuksed. Mitte kordagi.

***
See tühipostitus on pühendatud Skypele ja valmis kirjutada viitsisin selle tänu Skypele. Kui te, suslikud, muudate selle riista nüüd visuaalselt sama võikaks, jõledaks, eemaletõukavaks ja tüütuks nagu msn, ülekülvate ja küllastate reklaamide ja hüpikakendega, siis ma hakkan lihtsalt inimestele rohkem helistama. Ma ei pea laskma ennast ebaõnnestunud marketingiideede pärast pea ees kuivkäimlasse heita. Võimalik, et teil ei olegi seda plaani või siis on võimalik ennast sellest mõõduka tasu eest vabaks osta, sel juhul ma ei kaeba. Igatahes, kuramuse praekanad, olge hoiatatud.

PS. Blogger kustutas selle postituse korraks ära. Huvitav miks? Liiga tühine? Sportkellade tootjate vandenõu? Salajaste Pepupiilujate Vennaskonna halvakspanu?
Või peaks lihtsalt nuttes wordpressi juurde jooksma?

karmasuutra

2011-05-11T19:47:00.001+03:00

iga mõte, mis tuleb ja läheb
või kujugi ei võta
jääb alati kuhugi alles
lööb sulle sobival hetkel hambad säärde
marutaud, borrelioos või muutud vampiiriks?
surub oma pikad kihvad su kannikaisse
ankurdab iminapad vaikselt seljale
sinna, kust ise kratsima ei küüni

kuidas paigutada mõttemööblit
nii et feng shui
ei ütleks:
"fui!"
kuis sättida
rasket, kivist, paest aset
paari aastaga stonehengeks tardunud pühamut
või spordisaali
või teadusasutust
või miljonipeldikut
no milleks ta mõeldud oligi?
mitteeimäleta
raske, kivine, massiivne ja kuidagi ei tule meelde "miks?"
kuis sättida kivi oma südamelt
et unenäod ei pääseks pähklikoorde?
millega meelitada herakleslikud veetilgad
riburadapidi
puhastama su kivisüdame sammaldunud,
põhjapoolset,
augeiaslikku
külge?

Sisyphosel on omad nõksud: tema veeretab!
veeretab vaikselt ühetaolisi päevi õhtusse
ja öid hommikusse
küll tema juba teab: omad liistud peksavad
peksavad, aga armastavad
või mine tea, ehk piirduvad peksmisega
veerevale karmale sammal ei kasva
loodetavasti

vanainimestele tuleb lapsepõlv üha eredamalt meelde

2011-05-10T21:41:00.003+03:00

Tahan teiega jagada üht mälestust oma lapsepõlvest. Usun, et olin veel koolieelik. Vaatasin õe poolt lauale lahti jäetud ristsõna. Küsiti Eesti esimest värvifilmi. Mina, olles vaadanud mälumängu "Kes keda?", kirjutasin rõõmsalt: "Andruse õnn".

Küsiti ka närilist, nelja tähega. Maalisin sinna enesekindlalt: "vaal".

Rohkem vastuseid ma kahjuks ei teadnud.

Püha Graali leidmine muutub üha kahtlasemaks

2011-05-08T15:11:00.002+03:00

Olete te märganud, et Eesti Nokiat otsitakse ikka veel, et see väljend on kõnepruugis kinni nagu "päike tõuseb" ehkki tegelikult keerab maa ennast nii, et päike ilmub subjekti vaatevälja. Viimaste uudiste valguses väärib meenutamist, et tähendused muutuvad ajas. Praegu oleks ehk kohasem otsida midagi muud. Midagi, mis ei ole Eesti Nokia.
Mida me arvaks kui lätlased otsiks oma Võhma Lihakombinaati või Glaskekki? Ok, Nokia ei ole päriselt surnud, lihtsalt koondab ja kiratseb, aga ikkagi.
Me muidugi teame mida Eesti Nokia otsimisega tegelikult silmas peeti ja kinnitame rõõmuga, et korraliku kirjaniku sõnadel on kõva mõju – kui ta juhtub võimul olema. Siiski, praeguseks on see väljend imelikuks muutunud, kas pole?
See, et päike tõuseb, on endiselt ok.

Universumi seadused ei vabise

2011-05-08T00:54:00.004+03:00

Olin umbes kuueaastane kui käisime Lätis, ilmselt kaubareisil. Ega ma sellest suurt mäleta, oli palav ja tuli kaua autos istuda. Siiski, üks episood on mu mällu kinnistunud. Nimelt jalutasime me läbi ühelt turult. Suveniiriletis müüdi miniatuurseid jalutuskeppe – natuke mustrit peale põletatud, veidi värvitud, otsake kaunilt kaardus, kepil ilutsemas kiri: „Sigulda“. Ema küsis kas ma tahaksin endale sellist. See oli kuidagi ootamatu ja arusaamatu küsimus, ma ei osanud küll kuidagi seda endale ihata, ei näinud ainsatki põhjust miks mul peaks olema mõnetolline jalutuskepp. Kehitasin õlgu, päriselt keelduda ma siis veel ei osanud. Ema küsis kas ma siis tahan või ei taha ja siis ma kinnitasin survele alistudes, et ei, ei taha. Ma ei teadnud ikka veel miks ma seda tahtma peaksin ja jaatava vastuse andmiseks oleks mul pidanud ju olema teadmine et miks, nii mulle tundus. Jätkasime oma eksirännakuid – vähemalt mina nägin meie tegevust selles valguses – ja iga meetriga kinnistus minus veendumus, et ma tegin vea. Need kepid olid ju tegelikult päris võrratud. Kõigil korralikult tehtud vähendatud koopiatel on oma vaieldamatu võlu ja siis hakkas selle kepi võlu mulle kohale jõudma. Võrratu, esteetiline ese! Veidi kitš, veidi odav, veidi käsitöö, väga puit – seda küll. Aga siis ma neid sõnu veel ei teadnud, ammugi ei pannud pahaks. Otsus ja arusaamine küpsesid aeglaselt, selleks ajaks kui ma suutsin oma soovi sõnastada olime me letist liiga kaugel (mul pole aimugi meetritest või kilomeetritest või ajast). Igatahes subjektiivselt pidas ema tagasipöördumist võimatuks. Minus kerkis täiesti päkapikulik ihalus selle väikese, hoolega valmistatud eseme järele, mul oli seda vaja, see tegi lausa haiget ja ma ei liialda mitte üks raas. See ihalus kasvas veel mõne päeva jooksul ja jättis siis valutava haava. Tühimiku, mida ei olnud võimalik kuidagi täita.

Nüüd, umbes 32 aastat hiljem, käis mu tütar klassiga Lätis ekskursioonil. Hea lapsena tõi ta igaühele kingituse. Mina sain Sigulda kepi. Kuna ma olen ise suurem, siis on ka kepp vähemalt poole suurem kui tookordsed.

Saavutustele ja edule keskendunud maailm võib rahulikumalt hingata. Kui midagi tõepoolest väga tahta, siis sa selle ka saad.

nägemusi(:) karjatab

2011-04-19T22:37:00.000+03:00

kõikjal on tumedaid liblikaid
hommikust saati
eile igatahes neid veel ei olnud
neid on tõesti igal pool
konutavad riiulitel
istuvad lagedes
puuokstelt passivad kui öökullid
lasevad endale peale astuda nagu mustus
laperdavad tuules nagu lennukirusud
mustad ja tontlikud
eesmärgitud

eile neid veel ei olnud
vaiksed, nii lummavalt vaiksed
kindlasti ühepäevaliblikad
eile neid veel ei olnud
arvatavasti viimsepäevaliblikad

lendusid!
õhk on neid tuubil täis
äkki nad ikkagi kisendavad
teravalt, nahkhiirjast sagedusest
korruseid kõrgemal
vaikus pressib kõrvadesse pöidlaid
nad tõesti kriiskavad

eile neid veel ei olnud